«Ma ei suuda kunagi pikalt ahvile otsa vaadata, ilma et tunneksin end täiesti alandatuna»

Virginia ja Leonard Woolf 1912. aastal. Foto: Wikimedia Commons

Loomingu Raamatukogu uues numbris ilmus Sigrid Nuneze «Mitz. Bloomsbury marmosett». Nunez on mälestustest, kirjadest ja päevikukatketest lõimede külge põiminud loo väikesest loomast ja suurtest isiksustest tema ümber.

Sigrid Nuneze eelmises eesti keelde tõlgitud raamatus «Sõber» on väga tähtsal kohal minajutustaja juurde elama asunud väga suur koer. Seekord on Nuneze fookuses aga üks väga väike ahv - Virginia ja Leonard Woolfi kaaslane Euroopa jaoks nii pöördelistel aastatel, marmosett nimega Mitz. «Bloomsbury» nimetamine juba pealkirjas annab viite, et raamatus astuvad kõrvalosades üles selle rühmituse liikmed ja teisedki tuntud isikud. 

«Mitzi» moto «Tol ajal oli mul marmosett Mitz, kes käis minuga peaaegu igal pool kaasas, istudes mu õlal või vestipõues» pärineb Leonard Woolfi autobiograafiast. «Too aeg» oli aastad 1934–1938 ja maailm liikus vastu XX sajandi teisele suurele sõjale. 

Sigrid Nunez on Ameerika rahvusliku kirjandusauhinna pälvinud kirjanik ja loovkirjutamise õppejõud.

Loe raamatust katkendit!

***

Sigrid Nunez, «Mitz. Bloomsbury marmosett». Foto: Raamat

Varsti pärast Mitzi saabumist tuli Virginiale külla Ethel Smyth. Virginia oli talle Mitzist rääkinud, aga Ethel oli selle kas unustanud (ta oli vana) või läks see tal kõrvust mööda (ta oli kurt). Ethel istus diivanil ja rääkis. Tal oli kuuldetoru kõrvas, kuigi seda polnud vaja, sest ta muudkui rääkis ja rääkis, iseendast, nagu tavaliselt, ja kuulamine jäi tema võõrustaja hooleks. Kuuldetoru oli Mitzi jaoks põnev, sest ta oli näinud palju inimesi, aga mitte ühelgi neist polnud olnud sellist sarve. Sel ajal kui Ethel muudkui heietas – dirigent oli temaga ülbelt käitunud, mingi kriitik ei mõistnud tema annet –, lipsas Mitz tema kõrvale diivanile. Virginia proovis Ethelit kaks korda hoiatada, aga Ethel ei lasknud ennast katkestada. Kui Ethel tahtis käsivarrelt pühkida seda, mis oli tema arvates kärbes (Mitz oli sinna oma käpa toetanud), hakkas ta karjuma. Mitz karjus vastu (otse kuuldetorru) ja sööstis diivani alla. Ethel viskas jalad üles. Ta vajus külili, püüdes kuidagi tasakaalu ja eneseväärikust säilitada, ja vehkis pööraselt oma lühikeste jalgadega.

Virginia puhkes naerma. Ta püüdis end muidugi tagasi hoida, kuid see oli võimatu. Iga kord, kui ta vabandama hakkas, jäi tal õhust puudu. Kui ta end lõpuks ohjeldada suutis, oli liiga hilja.

Ja nii saavutas Mitz tol päeval midagi sellist, mida Virginia kunagi ei suutnud: «vana emakalkun» pani lõpuks noka kinni ja läks minema.

Pärast seda ei tulnud Ethel enam uksest sissegi, enne kui Mitz oli tualettruumi kinni pandud.

Sigrid Nunez. Foto: Ralph Small/Library of Congress/Wikimedia Commons

Tom Eliot, see ülipeen mees, kes käis tol ajal sageli Woolfidel külas, võttis Mitzi üllataval kombel nurinata omaks. Ta oli alati loomakese vastu viisakas ega pahandanud ka siis, kui Mitz söögilaua all tema kingapaelad lahti sidus. Ükskord, kui Tom nädalalõpu Monk’s House’is veetis, tahtis ta Mitzile pai teha ja loom hammustas teda, aga selle asemel et vihastada, hüüdis Tom: ««Kuidas ma saan väikest marmosetti hoida, kui sa pistad nahka kõigepealt ühe mu käe ja seejärel teise?»» (Richardson¹. Kõnealune «marmosett» polnud siin siiski ahv, vaid inimlaps.)

Kui Tom tõi Woolfide juurde külla oma sõbra Emily Hale’i², kirjeldas see, kuidas Mitz Leonardi õlalt «inimesi piilus, kõigepealt ühelt ja siis teiselt poolt», ja tõdes, et Mitzi «pikk saba, mis ripub omaniku kaela ümber lühikese patsina, tekitab alguses natuke segadust».

Virginiat poleks pidanud ärritama, et kõigist nende sõpradest tundus Mitzile kõige rohkem meeldivat Sibyl Colefax, aga see ärritas teda siiski. Kui Mitz Sibyli hinnalise tviidiga kaetud sülle hüppas, lootis Virginia riukalikult, et tal juhtub seal väike «õnnetus». Kuigi Sibyl Mitzi kiindumusele just samaga ei vastanud, klõbistas ta vastutulelikult Mitzi ees oma pärlikeed ja lubas seda katsuda (Mitz armastas pärleid – ja kust tema pidi teadma, nagu Virginia tänu Vitale teadis, et need polnud ehtsad?). Mitz armastas ka Vitat ja silkas mööda tema kurikuulsaid jalgu üles-alla – need olid tõesti nagu pöögipuud, nüüd, kus Vita oli priskemaks muutunud (nagu Virginia kihvatusega märkas).

Ottoline Morrelli kohalolu erutas Mitzi alati. (Kas Mitz oli snoob? Tundus, et ta eelistas peenemaid daame.) Võib-olla oli asi Pinka-värvi juustes, paabulinnusulgedes või pärliohtruses; vahest kudrutavas nunnuhääles, või äkki tunnetas Mitz, et uhkeldava kostüümi all on peidus helde süda. Ottoline hellitas Mitzi rohkem kui kõik teised kokku, korrates muudkui: «Oh sa mu armsake, oh sa mu tupsununnuke,» ja Leonard hoidis käsi selja taga kokku pigistades end vägisi tagasi. (Mõned kavalpead vihjasid, et Mitzi sakris valged karvatutid meenutasid Ottoline’ile tema kunagist kallimat Bertie Russellit³.)

«Ma ei suuda kunagi pikalt ahvile otsa vaadata,» kirjutas Congreve⁴, «ilma et tunneksin end täiesti alandatuna.» Virginia vaatas Mitzile väga sageli pikalt otsa. Mitz tekitas temas küsimusi nagu kassid ja koerad, keda ta oli kogu elu tundnud. Mis tunne on olla loom? Milline on maailm läbi koera silmade? Mida kassid meist arvavad? Ilma sellise huvita poleks Virginia ilmselt kunagi «Flushi» kirjutanud. Nüüd oli tema huvi keskpunktis Mitzi kreeka pähkli suurune peakene, mille sisse ta oleks tahtnud näha. Kas marmosetid näevad und? Kas neil on mälestusi? Kas neil on kahetsusi? Mida marmosetid tahavad?

Märkused:

1. Tsitaat inglise kirjaniku Samuel Richardsoni raamatust «Sir Charles Grandisoni ajalugu» (1753).

2. Ameerika kõne- ja draamaõpetaja Emily Hale (1891–1969).

3. Inglise matemaatik ja filosoof Bertrand Russell (1872–1970).

4. Inglise dramaturg ja luuletaja William Congreve (1670–1729).