Saada vihje

REMONDIPÕNEVIK Kredexi toetuse taotlemiseks tuleb tõesõnu ajaga võidu joosta

Copy
Artikli foto
Foto: Shutterstock

Ilmunud on Tuuli Jõesaare remondipõnevik «Meie vana maja».

Autor Tuuli Jõesaar, kes ehitusest mitte midagi ei tea, võtab käsile pea saja-aastase maja täieliku rekonstrueerimise. Tema ees seisvale ülesandele lisavad pinget rahanappus, riikliku Kredexi toetuse peale surutud pöörane ehitustempo ja ogarad bürokraatianõuded.

Peategelase tee ristub ennast täis ametnike, igat masti töömeestega ja ühe vana meremehega, kellest saab tema ihuehitaja.

Iroonilise ehitussaaga kõrval ootab lugejat kurb-poeetiline tagasivaade peategelase pere ja maja ajaloole, mis visandab tegelikult sadade Eesti maakohtades lagunevate majade ühise loo.

Raamatu esitlus toimub 29. augustil kell 18 Viru keskuse Rahva Raamatu kaupluses, autoriga vestleb kirjastaja ning vanade majade armastaja Epp Petrone.

Loe raamatust katkendit!

***

Tuuli Jõesaar, «Meie vana maja».
Tuuli Jõesaar, «Meie vana maja». Foto: Raamat

VÕIDUJOOKS AJAGA

Viimasel päeval enne toetusvooru avanemist tõusin hommikul pärast unetut ööd kirjutuslaua tagant, tatsasin vannituppa ja jõllitasin punetavi silmi peeglisse. Kredexi jaoks mõeldud dokumendikonteineriga oli kõik peaaegu korras.

Peaaegu. Puudu oli kaks väga olulist dokumenti. Maja tulevase energiatarbe simulatsioonarvutust ei olnud. Kiireim pakkuja lubas, et see valmib umbes nädalaga ehk viis päeva pärast Kredexi tähtaega.

Helistasin murelikult Kredexi infotelefonile: kui see on puudu, kas saan siis automaatse disklahvi või annate võimaluse dokument hiljem esitada? Viis päeva, rohkem ma ei vaja! «Meil on võimalik lubada puuduoleva lisamist, aga üldiselt me eeldame, et toetuse taotlejal on kõik ikka läbi mõeldud,» vastas jäine meeshääl.

Samuti polnud mul ette näidata omafinantseeringut. Mu oma rahavarud olid juba majasse maetud, nüüd oli mul vaja laenu. Olin laenutaotluse esitanud, ent pank polnud otsust veel langetanud ja mul polnud võimu neid tagant kiirustada.

Nii et Kredexisse pidi teele minema kahe suure puudusega dokumendipakk. Tundsin end räbalalt. Olin nagu keskmine Eesti suusataja, kes eelvõistlustest kuidagi läbi longanud ja seisab nüüd medalisõidu stardis, üks suusakepp puru, suusad määrimata ja hing paelaga kaelas.

Norgmeeleolu süvendas taotlusprotsessi kaks korda läbi teinud ja mõlemal korral toetuseta jäänud tuttava jutt: «Ühel korral jäin ilma, kuna olin liiga aeglane, ja teisel korral oli mul eelarves üks rida puudu!»

Mina vist oleksingi selle peale alla andnud, aga mu erakordse võitlejahingega abikaasa mitte. «Äran’d hädalda. Muidugi saada ka puudustega dokumendid ära. Sest mis meil kaotada on? Mitte midagi! Nii et proovime vähemalt.»

Hilisõhtul astusin stardipakule. Toetusvoor avanes täpselt 00.00.01 ja oli teada, et kohe algab toetusetaotlejate võidujooks – kes suudab vajaliku kirja kõige kiiremini saata. Kredex registreeris taotlused menetlusse saabumise järjekorras ja lõpetas vastuvõtu niipea, kui taotlustes küsitud toetuse summa täitis selleks aastaks ette nähtud eelarve.

Esmalt olin ma kõrk ja iseteadvust täis: no kuulge – meil on 21. sajand! Ma ei pea ju ise öösel üleval olema ja e-kirja «saada»-nuppu pressima. On ju ometi olemas automaatseadistatavad kirjad. Teen selle päeval valmis ja hetk pärast südaööd läheb kiri ise täpselt õigel hetkel teele.

Siis aga tekkis hulk küsimusi, millele pole iial varem mõelnud.

Ega ma siis ju ainus «kaval» pole. Küllap neid automaatseadistajaid on veel! Ja kui umbes tuhat inimest saadab Kredexile korraga kell 00.00.01 meili, siis kas see võib sealse postkasti umbe lüüa? Kui automaatsaatjal saatmine kohe ei õnnestu, kas see kordab protsessi? Kas võib eeldada, et meiliserveritel on kellaajad samad? Ehk kui minult läheb kiri välja kell 00.00.01, siis kas Kredexi postkasti kell võib saabumisajaks näidata kaks sekundit varasemat aega ehk 23.59.59, mis tähendaks, et taotlusvoor pole veel avanenudki? Või hoopis venib saatmine minutikese, mis lööb mind konkurentsist välja?

Võtsin sel teemal nööbist kinni Ekspress Meedia IT-juhil.

Ta kuulas mu loo ära, mõistis küsimuse tõsidust ja andis nõu: nii kriitilise tähtsusega asjas automaatseadistust usaldada ei saa, ikka ise näpp nupule ja kindluse mõttes, et kiri õigel hetkel läheks,

World Clock kõrvale.

Klaar! Nii teeme. Õhtul kella 19 paiku panin dokumendipaki valmis (16 faili), surusin need kokku võimalikult väikseks konteineriks ja kirjutasin ära kirja mustandi.

Kell 23 hakkasime sättima. Panin arvutiekraanile jooksma maailmakella. Veendusime, et lapsed magavad ega tule segama. Kell 23.55–23.58 võtsime kabinetis kohad sisse. Mina istusin arvuti taha, haarasin kätte hiire ja panin näpu nupule. Abikaasa seisis minu selja taha ja võttis kätte telefoni, et pidulik sündmus pildile jäädvustada. Kell 00.00.01 vajutasin «saada».

Nüüd polnud muud kui oodata.

«Kas sa nüüd lõpuks tahad rummi?» küsis abikaasa.

«Jah. Vala üks klähv,» vastasin mina.

Tagasi üles