Inga Lunge uues raamatus: Tartu inimesed on teistsugused, teistmoodi riides isegi

Raamatuportaal
Copy
Inga Lunge.
Inga Lunge. Foto: Margus Ansu

Ilmunud on Inga Lunge Tartu-raamat «Minu Karlova. Kellelgi ei ole kiire».

««Linnaosa, kus kellelgi ei ole kiire.» Niimoodi kirjeldas mulle Karlovat meie tagatoas elav ukrainlanna Anna. Ometi ei tähenda see, et meil siin Karlovas midagi ei toimuks või et oleks liiga vaikne. Olen siin elades leidnud tasakaalu, mis aitab keskenduda tööle ja loomingule, kasvatada lapsi ja nautida elu,» selgitab autor. 

«Õppisin pealinnast tulles kiiresti ära, et lisaks igapäevastele ülesannetele on hea, kui jääb aega ka elamiseks. Aega, et olla sõpradega koos, kalastada Emajõel või perega lauamänge mängida. Selle raamatu kaante vahel on mitmed minu jaoks tähtsad inimesed, kohad ja märkamised. See on minu Karlova. Linnaosa, kus kassid ja inimesed kõnnivad omapäi.»

Loe raamatust katkendit!

***

Inga Lunge, «Minu Karlova. Kellelgi ei ole kiire».
Inga Lunge, «Minu Karlova. Kellelgi ei ole kiire». Foto: Raamat

«Ma ei ole päris kindel, kas mu auto nii pikka sõitu vastu peab,» mõtlen endamisi, kui võileibu kaasa pakin. Suur teega termos ootab juba kotis. Žiguliga ei pruugi kunagi kindel olla, millisel nurgal väike kosutav peatus tuleb ette võtta. Mõni päev varem on sidur andnud märku olulisest libisemisest. Kaasreisija iste on pidevas lamavas asendis, sest jubin, mis peaks seda üleval hoidma, eriti ei hoia enam. Veidi on roostet, aga õnneks midagi küljest veel ei kuku. See on mu esimene pikem sõit minu päris esimese autoga. Ostsin oma tumesinise noole kogutud raha eest Paidest. See on ekspordiks ehitatud Žiguli 05, seega veidi paremas seisus kui teised uunikumid. Kütust neelab meeletult, aga on mulle tohutult armas. Ees ootab sõit kaugele maale, kus ma ei ole kunagi varem käinud. Vähemalt ma ei mäleta, et oleks.

Kursuse juhendaja Lembit Peterson on pakkunud välja võimaluse mängida minu lavastatud Strindbergi «Mängu tulega» pisikesel festivalil, kus esinevad teisedki teatrikoolide üliõpilased. Ma ei õpi lavastajaks, erinevalt osast kursusekaaslastest. Aga kuidagi on nii juhtunud, et ühest tööst on välja kasvanud mahukas lavastus ja me mängime seda periooditi Vanalinna muusikamajas.

Istun oma tumesinise noole rooli ja võtan suuna Tartu peale. Soovin üle vaadata Vanemuise väikese maja saali ja selle võimalused, mul ei ole õrna aimugi, kuhu ma minema hakkan.

***

Tartu on teistmoodi. Inimesed on teistsugused, teistmoodi riides isegi. Kõigil on aega rohkem – nad on aeglasemad – nii mulle tundub. Ei, mulle ei jää sellest esimesest käigust midagi erilist meelde. Veider, teistmoodi olemine ja tohutult pikk sõit – ebareaalselt pikk sõit ja võileivad.

Mängime mõni nädal hiljem ovaalsaalis Strindbergi. See ei kuku võõras saalis kõige paremini välja. Olen noor idealistlik maksimalist, mulle ei meeldi pooltoonid – pettun Tartus ja kõiges. Ööbime kentsakas Annelinna korteris. Mäletan, et väiksena vaatasin Tallinnast välja sattudes paneelmaju ja imestasin, miks inimesed, kes elavad looduslikult kaunis kohas, suurtes ühetaolistes kastides tahavad elada. Tallinnas see minus küsimusi ei tekita, Tartus aga küll. Mulle on suureks kergenduseks, kui siit linnast õhtu hakul minema sõidame.

«Vaene inimene,» mõtlen, kui vaatan umbes viis-kuus aastat hiljem Toomas Lunget. Ta elabki Tartus – iga päev. Aastast aastasse selles linnas, kus ei ole isegi merd mitte, kus on aeglased inimesed ja ilmselgelt liiga vähe tegevust. Ei, ma ei koli ta juurde Tartusse – kui tahab, koligu ise sinna, kus olen mina. Tegelikult aga ei ole mul sel hetkel kohta, kus olla. Olen nullpunktis. Ma ei tea, mis saab edasi. Elan mõnda aega koos oma nelja-aastase pojaga Viimsis. Otsin Rasmusele lasteaiakohta. Ta ei mahu mitte ühtegi nimekirja. Tundub, et kõik inimesed on Viimsisse kolinud ja neli aastat tagasi üheskoos sünnitama hakanud. Toomas pakub välja, et äkki võiks Tartus õnne proovida. See ei tundu just eriti atraktiivne mõte, aga mul ei ole midagi kaotada.

«Ma rääkisin siin lähedal ühe lasteaia juhatajaga, et läheme ja saame temaga kokku,» teatab Toomas õnnelikult. Mulle meeldib, kuidas selles mehes on suurel hulgal lapselikku õhinat ja naiivsust. Ma parem ei hakka talle seletama, et nii lihtsalt kõik siiski ei käi.

Istume pisikeses kabinetis ja ma saan aru, kui lootusetu ja totter kogu olukord on. Lasteaed on puhas ja korras, aga aegu näinud, pole liigset peenutsemist ega moodsaid sisustuselemente. Juhataja hääletoonist saan aru, et ta on juba päris kaua lastega töötanud. «Ma olen nõus teile tööle tulema, tegema, mida vaja. Mul päriselt on lapsele lasteaiakohta vaja,» ütlen nõutult. Toomas särab rõõmust, saab minu jutust indu juurde ja lisab, et tema võib hakata koristajaks. Juhataja vaatab meid ja muigab, lappab pabereid ja veab näpuga kusagil järge. Ma arvan, et ta on meelitatud seigast, et «Maa tuleb täita las- tega» on lasteaeda jõudnud.

«Meil tegelikult just vabanes üks koht. Kui te ennast Tartusse sisse registreerite, siis võite juba esmaspäeval tuua poja lasteaeda,» ütleb ta rahulikul ja veidi tähtsal toonil. Puud akna taga ei liigu enam, autod ei liigu, linnud ei lenda – ainult mina torman pass käes Tartu linnavalitsusse, saan paberi mis tõendab, et olen nüüd tartlane, viin selle lasteaeda ja jään ootama esmaspäeva. Minu lapsel on koht olemas.

***

PS! 7. septembril korraldab Inga Lunge salongiõhtu Mikkeli Galeriis Tartus, kus ta loeb katkeid enda raamatust ja muusikaga kostitab Inga abikaasa Toomas Lunge.

Tagasi üles