«Minu põlvkonna jaoks on selline ükskõiksus ja hoolimatus arusaamatu!»

Foto: Shutterstock

Äsja ilmunud «Perekonnavalss männikus» on loodusjutte, põnevikke ja autobiograafiliste sugemetega romaane kirjutava Eet Tuule kahekümne esimene teos.

Mõniste külas talu pidava Tiit Allikvee kõrvu jõuavad kuuldused, et läbi talle kuuluva Paluka männiku rajatakse uus maantee. Loodust säästva ja kompromissitu mehena on ta metsaärikate ahvatlevatele pakkumistele seni kindlalt ei öelnud, aga tundub, et senisel kujul metsakinnistut säilitada niikuinii ei õnnestu.

Eet Tuule, «Perekonnavalss männikus». Foto: Raamat

Metsa turuhinnaga müük enne võimalikku sundvõõrandamist tähendaks lõppu kaunile männikule, ent samas ka kopsakat lisatulu nende suguvõsa kehvapoolsele majanduslikule seisule.

Kui peresuhted ja metsa müügiga seotud sündmused ootamatult keeruliseks muutuvad, saab Tiit infarkti ja ohjad peab üle võtma tema abikaasa Maie. Kes otsustab nüüd kauni männiku saatuse?

Segaste peresuhetega ja kohati kriminaalseks kiskuvasse loosse lisavad helgeid hetki lapselaps Hannale ette loetavad õhtujutud – autori enda meeleolukad juhtumised looduses.

Loe raamatu esimest peatükki!

***

Emadepäeva hommikul oli taevas pilvitu. Õhusooja endiselt nappis – ainult kuus kraadi. Kargusele lisaks puhus iiliti tugev loodetuul. Päevaplaani paika pannes tuli Timol ja Railil arvestada sellega, et emade külastamisele kulub neil pool pühapäeva. Seda enam, et objekte oli tegelikult kolm.

Raili ema elas samuti Pääskülas ja temaga oli kõige lihtsam. Vähem kui tunniga oli noortel visiit tehtud. Marta tundis heameelt selle üle, et hiljuti viieseks saanud tütretütar ei soovinudki seekord koos isa ja emaga maale minna, vaid eelistas selleks ajaks tema juurde jääda. Hanna aitas vanaemal kõigepealt sobivat vaasi otsida, sest alles siis, kui lilled vaasis, sai kohe ühiselt laua taha istuda. Kook maitses kõigile ning poole tunniga oli pidulik osa läbi, vajalikud jutud räägitud ja lahkujad saadeti lehvituste saatel teele.

Timo vanemate juurest nad nii kiiresti lahkuda ei saanud. Mis sest, et noored Sooviku küla Koplimäe talus sageli külas käisid. Pärast abiellumist olid Timo ja Raili aastapäevad seal koguni elanud. Pahasoovlikkuses ega kiuslikkuses Kajat süüdistada ei saanud, aga kui Raili koos perega ämma juurest Pääskülla kolis, hingas ta kergendatult.

Elegantne Kaja ja alati hoolikalt riietuv Ilmar Allikvee olid edukad ja seltskondlikud inimesed. Ainult et Raili jaoks olid nad liiga pragmaatilised. Viisakad, kuid ükskõiksed, oli ta korduvalt mehe vanematest mõelnud. Tänu sellele, et noored soovisid üle mitme kuu ka vanavanemaid vaatama minna, pääsesid nad täna Ilmari pikkadest targutamistest. Timo vanemad nendega kaasa ei sõitnud, sest Kaja oli hommikul oma ämmale helistanud ja tülikast külaskäigust hädavalega vabanenud.

«Tuletage vanadele siis meelde, et Ilmaril on tugev nohu ja kuna see neetud viirus liigub ikka veel ringi, siis me igaks juhuks neid vaatama ei lähe. Parem karta kui kahetseda.»

«Ütleme edasi,» rahustas Timo oma ema, kuid autos hingas ta kergendatult:

«Ongi parem, et nad kaasa ei tulnud, sest kui paps ja vanaisa kokku saavad, siis ma tunnen end nagu püssirohukeldris. Kunagi ei tea, millal nad plahvatavad.»

«Kas nad siis ikka veel vimma peavad?» imestas Raili. «Vähemalt mina pole küll mingist suuremast riiust enam midagi kuulnud.»

Mees ohkas. «Me oleme püüdnud neid sinu eest varjata. Piinlik on.»

«Kui nii, siis muidugi,» vastas Raili ja juhtis jutu mujale.

«Astuge sisse, kullakesed,» võttis Maie neid trepil vastu. «Tore teid taas näha, polegi juba mitu kuud kokku saanud.»

«Telefonis rääkinud siiski ju oleme,» vabandas Raili.

«Seda küll, aga see on poolik värk. Silmast silma näha ja käega katsuda on hoopis teine asi. Tore vaadata, et näiteks sina, Raili, oled vahepeal veel kaunimaks läinud ja minu Timo särab kui suvine päike. Mulle on igatahes kohe selge, et te sobite isekeskis hästi ja olete eluga rahul.»

«Rahul ei tohi kunagi olla,» köhatas pojapoeg. «See uinutab.»

«Hakka nüüd sina ka targutama, mulle piisab Tiidustki,» muigas Maie. «Aga mis me siin ukse vahel laterdame. Astuge aga sisse!»

«Kus vanaisa siis ise on?» küsis Timo köögis ringi vaadates. «Istub ilusa ilmaga arvutis?»

«Kus sa sellega!» hakkas Leemeti talu perenaine naerma. «Vello tuli meile ja nad läksid oma kadunud luhtasid otsima.»

«Kadunud luhtasid?» küsis Raili. «Mida otsima?»

«Hakkad aga jälle uurima,» muutus Timo kärsituks. «Mehed läksid oma noorpõlvemaadele. Loodusesse nostalgitsema ja kogu lugu.»

«Ei ole kogu lugu,» teatas tema tavaliselt malbe naine trotslikult. «Mulle tundub, et siin võib üks pikem arvamuslugu otse jalge ees vedeleda ja mis ajakirjanik ma olen, kui ma seda üles ei korja.»

Timo laiutas abitult käsi ja vaatas abi oodates vanaema poole.

«Pole te noored meist vanadest paremad ühti, kemplete samamoodi,» naeris Maie lepitavalt ning takseeris ootamatult süttinud naist uudishimulikult. «Mulle tundub, et sa oled vist tõesti üks visa hing.»

«Ajakirjaniku kutsehaigus,» muheles Timo. «Railile on targem järele anda, sest ega ta niikuinii järele ei jäta.»

«Järelikult väärib kiitust, on endale õige elukutse valinud. Meie endi süü, et pole Railit oma vanade probleemidega varem kurssi viinud.»

Timo ei olnud vanaemaga päri: «Mina neid probleemideks ei nimetaks.»

«Teile on see komakoht, nagu öeldakse, aga eakatel pole neist pääsu. Tiidul on elu lõpuni murekoorem kukil.»

«Nii hull see nüüd siiski ka pole,» arvas pojapoeg.

«Ma ju tean. Näiteks täna kutsus ta Teesalu Vello spetsiaalselt siia, et Ilmariga mitte kokku saada.»

«Oled sa selles kindel?» imestas Raili.

«Mis siin enam salata,» ohkas Maie. «Kuulsin kogemata pealt, kui Tiit hommikul Vellole helistas. Ta kartis, et Kaja ja Ilmar emadepäeva puhul meile tulevad. Olgu see teilegi õppetunniks. Kui omavahelisi pingeid õigel ajal ära ei klaari, on hiljem see sageli võimatu.»

«Hakkad jälle oma epistlitega peale!» ärritus Timo. «Selleks meil küll aega ei ole. Ehk vahetame teemat?»

Maie võttis tuld. «Pole aega? Meil kellelgi pole piisavalt aega või siis ei oska me seda õigesti kasutada.»

Meeldivaks arvatud visiit kippus vägisi kiiva kiskuma. Seepärast juhtis Timo ise jutu mujale: «Ütle parem, kas vajab siin mõni asi minu abi, mis sulle ja ka Tiidule üle jõu käib?»

Pööre oli tõesti ootamatu. Maie heitis pojapojale altkulmu kavala pilgu ning Raili turtsatas. Välja vingerdas, mõtles ta lõbustatult.

«Õues ja kuuris üht-teist on. Elutoas oleme kardinaga hädas – need pagana klambrid kiiluvad alatasa kinni.»

«Siin nüüd küll jõudu vaja ei ole,» teatas noor mees üleolevalt.

«Rammu loomulikult mitte, aga me kumbki ei kannata enam ülespoole vahtida. Pea hakkab ringi käima. Vanadus, mis muud.»

«Hüva, selle väikse asja ajame kohe joonde,» oli Timo abivalmis.

Viimane aega vahele astuda, mõistis Raili ja teatas: «Kõigepealt maitseme kooki, mille ma kodus salaja küpsetasin.»

«Miks salaja?» oli perenaise kord imestada.

«Muidu söövad nad koogi juba enne ära, kui ma selle ahjust välja võtan.»

«Siis on asi ikka õite hull,» naeris Maie, nii et keha rappus. «Pidin juba enne küsima, et kuhu te Hanna jätsite. On ta ikka terve?»

«Hetkel nagu purikas. Ta tahtis niikauaks linnavanaema juurde jääda,» selgitas ema. «Oleks ta teadnud, et me ka sinu juurde tuleme, oleks ta kindla peale kaasa kippunud.»

«Kahju,» ohkas vanavanaema südamest. «Aga suur suvi on alles ees ja eks me trehvame veel.»

«Maie, ehk räägiksid lühidalt, mis luhad need on ja kuhu nad kadusid,» sõnas Raili kooki lauale asetades.

«Sul ikka veel meeles,» muheles perenaine.

«Ära loodagi, et ta selle ära unustab,» naeris rahunenud Timo kaasa. «Kuule, võibolla on sul see Vello Teesalu vana sõbra raamat veel kusagil olemas?» meenus talle äkki.

«Mitte kusagil, vaid meie raamaturiiulil, teiste tema raamatutega kõrvuti,» teatas Maie uhkelt. «Aga kuhu see teie oma siis jäi? Mäletan, et Ilmar ostis isa kiidulaulu peale ka ühe.»

«Pole aimugi,» kehitas mees õlgu.

«Sa pole siis seda raamatut lugenudki?» pöördus Maie nüüd Raili poole.

«Ma pole kuulnudki, et Tiidu tuttaval mingi raamat on ilmunud,» imestas too.

«No teate, nüüd ma ütlen küll ...» virutas Maie parajasti käes olevad teelusikad südametäiega kraanikaussi. «Sind, Raili, ma mõistan, aga Timo? Kas sa vähe oled näiteks Vello õunu söönud? Aga Ilmarist ja Kajast ei saa ma üldse aru. Minu põlvkonna jaoks on selline ükskõiksus ja hoolimatus arusaamatu. Oma ninaotsa upitab küll igaüks pilvedest kõrgemale, aga kui keegi tuttavatest tõesti millegagi hakkama saab, tehakse nägu, et pole kuulnud, pole näinud. Kuhu me küll jõudnud oleme?» Ja vana naine vajus oiates toolile.

«Oi, sul hakkas halb,» ruttas Raili Maiet toetama. «Ära võta seda nii südamesse.» Alles seejärel taipas ta Maiele kruusiga vett tuua.

«Aitäh, tütreke!» sõnas perenaine sosinal ja jõi kruusi suurte lonksudega tühjaks. Rohkem ei osanud Raili enam midagi teha ning kiikas küsivalt mehe poole. Timo tundis ilmselt samuti piinlikkust, ent oli ühtlasi mingit trotsi täis.

«Ära mind sedasi vahi,» nähvas ta abikaasale, ühtlasi taibates, et oli liiale läinud. «Anna andeks!»

«Ainult armastus ja andestamine võivad seda hukka läinud maailma veel päästa,» lausus Maie seepeale vaevukuuldavalt ja upitas end vaevaliselt püsti.

«Istu edasi, oled veel nõrk,» soovitas Raili.

«Läheb üle. Kui hingel on raske, just siis tulebki tegutseda. See aitab. Tule, Raili, ma näitan, kus need Erki Niitsoo raamatud on. Ära pahanda, aga ma juba imestasin, et miks sina nende vastu huvi ei tunne. Ajakirjanikus peaks ju igasugune raamaturiiul vähemalt natukenegi uudishimu tekitama.»

«Tundsin huvi küll, kuid ausalt öeldes pelgasin veidi Tiitu, sest ta oli alati väga tõsine. Või siis keerles meie jutt ainult Hanna ümber.»

«Nii see kipub olema küll, et tähelepanu keskmes on kas ainult lapsed või siis lemmikloomad, koerad-kassid,» nõustus Maie. «Ja paljud pakilisemad jutud jäävad hoopis kõrvale.»

Viipas Railile peaga ja nad läksid elutuppa raamatute juurde. «Näe, keskmise riiuli vasakus servas, kõik neli Erki Niitsoo raamatut kenasti reas.» Ulatas ühe neist Railile. «Ma näitan Timole töö kätte, sa sirvi niikaua seda. Võibolla isegi meeldib?»

Raili tänas ja asus teost põnevusega lehitsema. Juba pealkiri oli omapärane: «Jänesejäljed vaatluspäevikus».

Raamat koosnes lühilugudest. Neid oli umbes seitsekümmend. Peale nimiloo oli sisukorras veel mitmeid põnevaid pealkirju. Nagu «Lainetav kuu», «Karussell põllul», «Sigadega silmitsi», «Trompetid udus», «Ilvese pesas» ja mitmeid teisi. Kogumikule lisasid kaalukust igati tasemel olevad illustratsioonid. Kõigepealt tutvus ta autori saatesõnaga, seejärel luges ka jänesejälgede tekkeloo ühe soojaga läbi. Juhtum oli nii põnev ja naljakas, et Raili ei pannud tähelegi, millal teised tuppa tulid.

«Mida sa itsitad seal?» uuris perenaine muigvel näoga.

«Juhtum, kus jänes autorile sülle hüppas, oli nii koomiline, et ajas naerma.»

«Ega kõik jutud sellised ole. Suurem osa neist on kirjutatud lastele, aga paljud sobivad ka täiskasvanutele.»

«Usun. Pealegi on need tõestisündinud lood.»

«Seda kindlasti. Sooviksid sa seda raamatut lugeda?»

«Isegi väga!»

«Siis võta kaasa. Loe rahulikult läbi ja kui suvel jälle siia satute, tood tagasi. See on meie ainus eksemplar.»

«Oi, aitäh! Ega Tiit ei pahanda, et ilma tema loata selle minu kätte andsid?»

«Kindlasti mitte.»

Selleks ajaks sai Timo kardinad taas vabalt liikuma, seejärel istuti veel kord kohvilauda. Raili uuris, kas Maie on toda kirjanikku sageli kohanud.

«Ainult mõned korrad, sest Erki kolis juba aastate eest Tallinna. Tean, et raamatu autor on Vello Teesalu hea sõber ning kõva linnumees. Vähemalt neljal-viiel aastal ka küllaltki sage matkakaaslane. Tallinna kolides kinkis Erki Niitsoo igast oma teosest kaks eksemplari Vellole. Alles siis ütles, et need on varjunime all tema enda kirjutatud. Algul Vello arvas, et Erki ajab pada, aga raamatut lugedes tundis ta mitmed juhtumid ära. Vahel ka iseenda, nimetu retkekaaslasena. Hiljem andis Vello ühe eksemplari omakorda Tiidule.»

«Tiit peaks tollest mehest rohkem teadma,» arvas Timo.

«Minu arvates mitte eriti palju, sest Voosi küla meestega ta tollal ei lävinud. Ka Velloga hakkas Tiit rohkem läbi käima alles siis, kui Erki oli maalt lahkunud. Kui huvi tunned, pead seda Tiidu käest ise uurima.»

Tagasiteel olid mõlemad algul vait, viimaks mees ütles: «Kas sa ei leia, et vanaema reageeris üle?»

«Ei leia.»

Timo nohises solvunult, kuid võttis end kokku.