Algab sajandi kuulsuste mõrvaprotsess. Mis siis, kui kohtusaalis on rohkem kui üks näitleja?

Foto: Shutterstock

Ilmund on uus põnevik «Kolmteist». Iiri menukirjaniku Steve Cavanagh’ Eddie Flynni-romaanides kasutab kriminaalkaitseadvokaat oma teravat taipu ja kõikvõimalikke pettusi, bluffi, trikke ja nippe, et tagada oma klientidele õigeksmõistev kohtuotsus.

Nad olid Hollywoodi kuumim staarpaar. Maailm oli nende jalge ees. Nüüd on üks neist surnud ja Hollywoodi staar Robert Solomonile esitatakse süüdistus oma kauni naise jõhkras mõrvas.

See on sajandi kuulsuste mõrvaprotsess ja Roberti kaitsjad soovivad oma meeskonda ühte inimest: petturist advokaadiks saanud Eddie Flynni.

Kõik tõendid viitavad Roberti süüle, kuid kui kohtuprotsess algab, tekitavad pahaendelised juhtumid kohtusaalis Eddies kahtlusi. Mis siis, kui kohtusaalis on rohkem kui üks näitleja? Mis siis, kui kohtu all ei ole mõrvar? Mis siis, kui mõrvar on hoopis vandemeeste hulgas? 

Loe raamatu proloogi!

***

Steve Cavanagh, «Kolmteist». Foto: Raamat

Ühel külmal ja rõskel detsembrikuu õhtupoolikul kümme minutit pärast viit lamas Joshua Kane Manhattani kriminaalkohtu hoone kõrval pappkastist asemel ja mõtles ühe mehe tapmisest. Mitte ükskõik millise mehe. Ta mõtles ühe kindla mehe peale. Kane oli mõnikord ka varem, kas metroos või lihtsalt möödujaid jälgides, mõelnud juhuslikult tema vaatevälja sattunud nimetu newyorklase tapmisest, see on tõsi. See võis olla blond sekretär, kes luges metroorongis armastusromaani, või Wall Streeti pankur, kes eiras vihmavarju viibutades tema palveid visata mõni münt, või koguni laps, kes hoidis ülekäigurajal ema käest kinni.

Mis tunne oleks neid tappa? Mida nad ütleksid viimase hingetõmbe saabudes? Kas nende silmad muutuvad hetkel, kui nad lähevad ühest maailmast teise? Neid mõtteid mõlgutades tundis Kane, kuidas naudingu säbarlainetus levis soojusena üle kogu ta keha.

Ta vaatas kella.

Üksteist minutit viis läbi.

Päevavalgus asendus hämarusega ja tohutud varjud ujutasid üle kogu tänava. Ta vaatas taevasse ja nautis seda valguse tuhmumise aega, otsekui oleks keegi lambile katte peale tõmmanud. Hämarus sobis ta eesmärgiga. Tumenev taevas viis Kane’i mõtted uuesti tapmisele.

Ta oli juba kuus viimast nädalat siin lamanud ja polnud selle aja vältel peaaegu millelegi muule mõelnudki. Ta arutles tundide kaupa sõnatult, kas see mees peaks surema. Kui selle mehe elu või surma küsimus kõrvale jätta, oli kõik muu tal juba hoolikalt kavandatud.

Kane ei riskinud liialt. Nii oli nutikam. Kui sa tahad jääda märkamatuks, pead olema ettevaatlik. Selle oli ta juba ammu selgeks saanud. Mehe ellu jätmine oli riskantne. Mis siis, kui nende teed kunagi tulevikus ristuvad? Kas ta tunneks Kane’i ära? Kas ta suudaks pusletükid kokku panna?

Aga mis siis, kui Kane ta tapab? Sellise asjaga on alati seotud rohkesti ohte.

Kuid need ohud olid Kane’ile tuttavad, neid oli ta juba varem korduvalt ja edukalt vältinud.

Postiauto keeras kõnnitee äärde ja jäi otse Kane’i kõrval seisma. Autojuht, turske viiekümnele lähenev postitöötaja vormis mees tuli kabiinist välja. Kõik käis korrapäraselt nagu kellavärk. Kui mees Kane’ist möödus ja personali uksest kohtuhoonesse sisenes, ei pööranud ta tänaval lebajale mingit tähelepanu. Ei pennigi kodutule. Täna mitte. Ka eelnenud kuuel nädalal mitte. Mitte kunagi. Ja korrapäraselt nagu kellavärk mõtles Kane kohe, kui postiljon temast mööda astus, sellele, kas ta peaks mehe tapma.

Tal oli otsustamiseks kaksteist minutit.

Postiljoni nimi oli Elton. Ta oli abielus ja kahe teismelise lapse isa. Kord nädalas, kui ta abikaasa arvates jooksma läks, käis ta hoopis ülehinnatud delipoest toitu ostmas, talle meeldis lugeda pehmes köites romaane – neid hankis ta dollar tükk ühest väikesest poest Tribeca asumis – ja neljapäeviti prügi välja viies olid tal jalas karvased toasussid. Mis tunne oleks vaadata, kuidas ta sureb?

Joshua Kane’ile meeldis jälgida teispoolsusse siirduvate inimeste emotsioone, kõigil olid need erinevad. Kaotus, lein ja hirm mõjusid talle sama uimastavalt ja sama rõõmupakkuvalt kui planeedi parimad mõnuained.

Joshua Kane polnud selline nagu teised inimesed. Keegi polnud tema sarnane.

Ta vaatas kella. Kakskümmend minutit viis läbi.

Aeg tegutseda.

Ta sügas habet, mis kattis nüüd kogu lõua ja põsed. Arutledes omaette, kas mustus ja higi lisavad ta välimusele koloriiti, ajas ta end aeglaselt pappkastilt püsti ja sirutas selga. Liigutamine kandis ta ihulõhnad talle ninna. Kuus nädalalt polnud ta vahetanud ei sokke ega aluspesu, kuus nädalat polnud ta duši all käinud. See hais oli lämmatav.

Kane vajas midagi, mis mõtted kasimatuselt kõrvale viiks. Tema jalgade juures vedeles võidunud nokkmüts, paari dollari jagu münte sees.

Kane’ile pakkus rahuldust teekond missiooni lõpptulemuse suunas. Nägemine, kuidas kõik laabub täpselt nii, nagu ta oli ette kujutanud. Ja ometi tekitas pisut juhuslikkust Kane’is põnevust. Elton ei saaks kunagi teada, et tema saatus otsustati just praegusel hetkel ning et seda ei teinud Kane, vaid münt – kas tuleb kull või kiri. Kane võttis veeranddollarilise, viskas õhku, püüdis kinni ja vajutas käeseljale. Kuni münt külmas hingeauru pilves keerles, otsustas Kane, et kull tähendab Eltoni surma.

Ta vaatas münti, mis säras värskelt tema mustusest parkunud naha taustal, ning naeratas.

Postiautost kümne jala kaugusel seisis hot dog’i müügikäru. Müüja teenindas parajasti üht pikka meest, kellel polnud mantlit. Ilmselt oli ta äsja kautsjoni vastu vabanenud ja tähistas seda päris toiduga. Müüja võttis mehelt kaks dollarit ja osutas sildile käru alumisel serval. Grillvorstipiltide kõrval rippus ühe advokaadi reklaam koos telefoninumbriga.

KAS SIND VAHISTATI?

SÜÜDISTATAKSE KURITEOS?

HELISTA EDDIE FLYNNILE.

Pikk mees lõi hambad kuuma hot dog’i, noogutas ja kõndis minema just sel hetkel, kui Elton kolme hallist juteriidest postikotti tassides kohtuhoonest välja astus.

Kolm kotti. See oli kinnitus.

Täna oli see päev.

Tavaliselt ilmus Elton välja kahe või vahel ainult ühe postikotiga. Kuid iga kuue nädala tagant tuli ta kolme kotiga. Just seda lisakotti oligi Kane oodanud.

Elton keeras auto tagaukse lukust lahti ja viskas esimese koti sisse. Kane lähenes aeglaselt, parem käsi välja sirutatud.

Teine kott lendas esimese järel autosse.

Kui ta kolmandat kotti võttis, kiirustas Kane Eltoni poole.

«Hei, vennas, kas sul münte on?»

«Ei,» vastas Elton ja viskas viimase koti autosse. Ta sulges parempoolse uksetiiva, haaras siis vasakpoolsest ja virutas selle kinni sellise jõuga nagu mees, kes pole auto omanik. Asja võti on õige ajastus. Kane sirutas kiiresti käe, paludes peopesale paari dollarit. Autouks haaras Kane’i käe kaasa ja hoog oli nii suur, et Kane’i käsi jäi sulguva ukse vahele.

Kane’i ajastus oli täpne. Ta tundis, kuidas metalliservad lihasse lõikusid ja jäset muljusid. Kane haaras käest kinni, karjatas ning vajus põlvili, jälgides, kuidas Elton kätega peast haarab, silmad šokist suured ja suu ammuli. Hoo mõjul, mille Elton oli uksele andnud, ja selle raskuse tõttu oli Kane’i käsi kahtlemata tõsiselt viga saanud. See vigastus oli kindlasti raske. Hulgimurd. Ulatuslik trauma.

Kuid Kane oli eriline. Just nii oli ema talle alati öelnud. Ta karjatas veel kord. Kane tundis, et peab andma hea etenduse: vähim, mida ta sai teha, oli teeselda valu.

«Jumal küll, vaata, kuhu sa oma käed topid. Ma ei teadnud, et su käsi seal oli ... Sa ... Palun vabandust,» puterdas Elton.

Ta põlvitas Kane’i kõrvale ja palus veel kord vabandust.

«Minu meelest on luu katki,» ütles Kane, kuigi ta teadis, et luumurdu ei saa olla. Kümme aastat tagasi oli suurem osa luust asendatud metallplaatide, varbade ja kruvidega. See vähene luu, mis alles jäi, muudeti selle abil tublisti tugevamaks.

«Pagan, pagan, pagan ...» kordas Elton ringi vaadates, teadmata, mida teha.

«See polnud minu süü,» halises Elton, «aga ma võin kiirabi kutsuda.»

«Ei. Nemad ei aita mind. Nad viivad mind EMO-sse, seal jäetakse mind kogu ööks ratastega raamile ja lõpuks saadetakse minema. Mul pole ravikindlustust. On üks arstikeskus, siit kõige rohkem kümne kvartali kaugusel. Nemad ravivad kodutuid. Vii mind sinna,» ütles Kane.

«Ma ei saa sind viia,» vastas Elton.

«Miks?»

«Ma ei tohi autosse kaassõitjaid võtta. Kui keegi näeb sind postiautos istumas, võin tööst ilma jääda.»

Kane ohkas kergendatult: Elton püüdis postiteenistuse reeglitest kinni pidada. Ta oli sellega arvestanud.

«Pane mind siis taha. Seal ei näe mind keegi,» pakkus Kane lahenduse.

Elton vaatas auto avatud uksepoolt.

«Ma ei tea ...»

«Ma ei varasta midagi, ma ei saa kätt liigutadagi, ilma et valust karjuma hakkaksin,» veenis Kane teda, ise õrnalt käsivart silitades ja oiates.

Elton kõhkles hetke, kuid nõustus. «Hästi. Aga ära postikottide lähedale mine. Kokku lepitud?»

«Kokku lepitud,» vastas Kane.

Ta oigas, kui Elton ta maast üles tõstis, ja karjus, kui Eltoni käed tema arvates vigastatud kohale liiga lähedale sattusid. Pisut hiljem istus Kane juba ida suunas sõitva postiauto kaubaruumi metallpõrandal ja tõi vastuseks teekonarustel rappumisele kuuldavale sobivaid häälitsusi. Kaubaruum oli kabiinist eraldatud, seega ei saanud Elton teda näha ja ilmselt ka mitte kuulda, kuid Kane pidas paremaks, lihtsalt igaks juhuks, pisut kära teha. Vähene valgus pääses kaubaruumi ainult väikse mullilisest klaasist katuseluugi kaudu.

Nad olid vaevu kohtuhoone juurest sõitma hakanud, kui Kane otsis mantli sisetaskust välja vaibanoa ja lõikas läbi kolme pealmise, kohtuhoonest pärit postikoti kinnitused.

Esimene kott polnud õige. Tavalised ümbrikud. Teine samuti.

Kolmas kott oli see, mida ta otsis.

Selles suures kotis olid teistsugused, kuid samas sarnased ümbrikud. Igale neist oli trükitud punane riba, millel seisis valgete tähtedega: «SEE SAADETIS TULEB KOHE AVADA. AMETLIK KOHTUKUTSE. TÄHTIS.»

Kane ei avanud neist ühtegi, vaid laotas lihtsalt ümbrikud põrandale. Selle käigus sorteeris ta välja kõik naistele adresseeritud kirjad ja pani need kotti tagasi. Poole minuti pärast lebas ta ees umbes seitsekümmend ümbrikku. Ta pildistas neid viiekaupa digikaameraga ja peitis aparaadi seejärel uuesti riiete vahele. Pilte sai hiljem suurendada, siis oli tal aega neile kirjutatud aadressidesse ja nimedesse süveneda.

Töö tehtud, pistis Kane kõik kirjad kotti tagasi ja tõmbas kotid kinni kaasa võetud uute sulguritega. Neid polnud kuigi raske hankida, sest sama brändi tooteid kasutati nii kohtumajas kui ka postkontoris.

Kane sirutas jalad põrandal välja ja kulutas ülejäänud aja kaameraekraanilt ümbrikufotode uurimiseks. Nende hulgast leiab ta kindlasti täiuslikult sobiva isiku. Ta teadis seda. Ta lausa tundis seda. Põnevus pani ta südame kiiremini lööma. See oli nagu elektrivool, mis hakkas jalgadest ülespoole tõusma ja täitis rinna ootusega.

Kuna auto oli Manhattani tihedas liikluses korduvalt peatunud ja uuesti liikuma hakanud, kulus Kane’il paar sekundit taipamaks, et kaubik on sihtkohta jõudnud. Ta pani kaamera ära. Tagauks avati. Kane haaras teeseldud vigastusega käest. Elton kummardus autosse, ulatades talle käe. Hoides hellalt vigastatud kätt, sirutas Kane välja teise käe ja haaras Eltoni käsivarrest. Ta ajas end püsti. See oleks olnud nii lihtne, nii kiire. Ta oleks pidanud vaid kindlalt jalule tõusma ja tõmbama. Ainult pisut suruda ja ta oleks saanud valvuri kaubikusse vinnata. Vaibanuga oleks läbinud ühe sujuva liigutusega selja tagant Eltoni kaela ja jõudnud seejärel piki lõualuud unearterini.

Elton aitas Kane’i ettevaatlikult autost välja, otsekui oleks too klaasist, ja astus koos temaga arstikeskusse.

Münt oli näidanud kirja: ta peaks Eltoni ellu jätma.

Kane tänas oma päästjat ja jälgis tema lahkumist. Mõne minuti pärast lahkus Kane arstikeskusest ja astus tänavale, kontrollides enne hoolikalt, ega postiauto pole tagasi tulnud vaatama, kas temaga on ikka kõik korras.

Autot polnud kuskil näha.

Samal õhtul hiljem väljus jooksuriietes Elton oma lemmikdelipoest, ühes käes pooleldi söödud Reubeni võileib ja teises pruun paberkott toidukaubaga. Äkitselt seisis Eltoni ees pikk puhtaks aetud lõuaga korralikult riides mees, kes tõkestas tal tee ja sundis teda peatuma pimeduses katkise tänavalaterna all.

Joshua Kane nautis karget õhtut, hea ülikonna ja puhta kaela tunnet.

«Ma viskasin veel kord kulli ja kirja,» ütles ta.

Kane tulistas Eltonit näkku, astus nobedalt mööda pimedat puiesteed edasi ja kadus. Selline kiire ja lihtne hukkamine ei pakkunud Kane’ile naudingut. Ideaalis oleks ta tahtnud veeta paar päeva koos Eltoniga, kuid selleks polnud tal aega.

Ta pidi palju asju korda ajama.