LUGEMISSOOVITUS ⟩ Põhjamaine põnevik, mis oskab iseenese üle muiata

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Anders de la Motte ja Mans Nilssoni krimiromaani «Antiigikaupmehe surm».

Hihii! Põhjamaine põnevik oskab iseenese üle muiata ja seda täiesti tõsiseltvõetaval kombel. Kuigi muigamise ja hüva huumori kontekstis võib sõna «tõsiseltvõetavus» mitte just eriti tõsiseltvõetav tunduda, söandan kinnitada, et antud teose puhul on sõnakasutus õigustet. Nagu ka sarja esiosa, «Maakleri surma» puhul (viimane ilmus maakeeli tunamineva aasta).

Anders de la Motte, Måns Nilsson, «Antiigikaupmehe surm». Foto: Raamat

Anders de la Motte on ju boreaalse krimiviku vanameister, kes nordic noir’i piirimaadel ukerdades andnud meile hulga nö pärispõnevikke. Tõsiseltvõetavaid. Mida muud oodatagi pikaaegse politseitaustaga kirjamehelt, kel kogemust kapa ja kamaluga ning raamatusse raiumise käsitööoskust samuti. Mans Nilsson seevastu on vennaliku rootsirahva armastatud pullivend ja meelelahutaja. Selgub, et kahe pealtnäha vastandliku tegija kokkupandu annab tulemuseks vastupandamatult südamlikud teosed, milliste puhul täiega usun ja loodan, et see koostöö kestab, kuna tunda on, et lõbus pole üksnes autoritel, vaid ikka ja eeskätt lugejail.

Ühistöös loodud raamatud on parimas mõttes õduvikud ehk sumevikud, esimese hooga võib korraks ehmuda, et kas tõesti võetakse kõik žanri klišeed, hautatakse need poolpehmeks ning serveeritakse mehuka kastmega. Hetkeke hiljem jõuab kohale, et just nii juhtubki ning et retsept toimib. Teadagi, kui toimib, ei tasu torkida.

Ja siin on seda tavalise inimese tavalise elu puudutust ja kergkoomilist kontrasti ebatavaliste inimeste ebatavaliste eludega. Samas koomiline on antud hästi õrnalt, aimamisi, tagaplaanil. Mingit näkkumakku nalja ei tehta kunagi ja transgressiivset veristamist otsige samuti mujalt. Vähimatki pistmist ei ole ka postmodernismiga ega vist üldse ühegi ismiga. Hea lugemine mõistlikele inimestele, aga tera on ikka ka sees, pole nämmutatud riisitumm ökomoosiga.

Ma usun, et neid raamatuid saab söakalt soovitada ka inimestele, kes kuritöölisklassi lugudest suuremat ei pea. Selles kokteilis on rohkem Astrid Lindgreni kui Stieg Larssonit, ent tulemus maitseb mahe ja hakkab pähe.