«Kogu elu ootad sa surma. Ja siis läheb nii kiiresti»

Foto: Shutterstock

Anders Roslundi kaubamärk on pinget hoidvad tugeva sõnumiga põnevikud. Uues Hoffmanni ja Grensi krimiloos ta lausa ületab iseennast. Ilmunud on kriminaalromaan «Sada protsenti».

Mariana Hermansson avab kausta, laob fotod välja ning palub Ewert Grensil tooliga enda poole kolida. Jah, Ewert Grensil, kriminaalkomissaril, kes lasi endale kuuli pähe, et kõik lõpetada, kes oli surmale nii lähedal, kui inimesel üldse on võimalik olla. Kes aga nüüd, mitu kuud hiljem, teeb kõik, et tagasi saada ainus elu, mida ta elada tahab. Politseinikuna.

Anders Roslund, «Sada protsenti». Foto: Raamat

Fotodelt on näha, et mõrvatul ei ole verepiiskagi, kuigi käsivarred ja reied on pikuti läbi lõigatud. Kahvatuhallil mehekehal puudub igasugune punane varjund. Ta on verest tühjendatud ja kõik viitab, et ohver oli sel ajal elus.

Kriminalistid ei leidnud kuriteopaigalt midagi. Ei sõrmejälgi. Ei nahajääke ohvri küünte alt. Ei kiude ega juuksekarvu. Üldse mitte ühtegi jälge. «Kuni avastasime selle ...» Grens uurib ühte Mariana fotot. «Ikkagi verejälg,» ütleb Mariana. «Ainus tilk, mis oli sattunud ohvri käele – aga ei kuulu talle.» 

Juhtumi muudab tõeliselt paeluvaks ja samal ajal äärmiselt hirmutavaks aga see, et ekstreemne mõrv on sajaprotsendilise kindlusega seotud teisega, mis toimus kaks aastat tagasi. Ewert Grens ei tea, mida uskuda. Sarimõrvareid kohtab harva. Rootsis ju peamiselt krimiromaanides? Aga kui sarimõrvareid olemas pole, siis miks tühjendatakse üks inimkeha verest? Miks põletatakse teine inimkeha erinevate vedelikega? Miks purustatakse ükshaaval kolmanda keha luud? Kui usaldusväärne tegelikult üldse on see DNA jälg?

Grens veenab ülemust, et ta tervis on komissarina töö jätkamiseks juba piisavalt hea, kuid saab vaid mõne päeva, et seda tõestada. 

Loe raamatust põnevat katkendit!

***

SEA JAOKS on suremine lihtne.

Noa ots läbi tuiksoone, loom ripub konksude otsas pea alaspidi, kõik tulvab välja. Lopane, kuid kiire protsess.

Aga tühjendada inimene verest ja teha seda ilusti, kui ta veel elab, nagu mina praegu teen, see võtab kauem aega.

Siis on veenid rangluude juures kõige paremad. Sedasorti sooned püsivad pingul. Ei vaju kokku, iga piisa saab välja. Muidu peaksin kõhtu tungima ja päris suurte soonteni kaevuma ning neid võib olla raske leida. Või siis peaksin proovima südant torkida. Veel kaugemal, käte ja jalgade juures, tõmbuvad sooned mingi hetke pärast kokku ja sulgevad verevoolu, see pole ka hea.

Neli, võib-olla viis liitrit verd. Seda pole tegelikult väga palju. Kui õigesti torkan, läheb vaja üksnes head süstalt ja saan korraga kõik välja tõmmata. Siis ei pea muretsema plastkateetrit, mis ripub nagu sifoon, samal ajal kui kõik voolab.

Mõtlen ma õigesti?

Usun küll.

Meie, inimesed, oleme võimekad. Suudame kõike teha. Umbes nagu näitlejad.

Nagu näiteks, et meenutab nagu kedagi, kes tahab kangesti teada, kui kaugele saab ühe kehaga minna, ja pärast istub kohvikus, ees saiake ja kohvitass. Meenutab kedagi, kes võtab sama inimese elu ühe korra ja kaks korda ja kolm korda, kes läheb üle piiri ja kustutab igaveseks midagi enese sees.

Sellepärast peab objekt samal ajal elama. Sest kõik peab klappima. Aga ka sellepärast, et väljutada on kergem, kui süda lööb.

Olen nüüd tegutsenud juba ligi kakskümmend minutit. Aspireerinud. Välja imenud. Süstal mahutab kakssada milliliitrit, see teeb kakskümmend, võib-olla kakskümmend viis korda. Lõpu poole aeglasemalt, päris keeruline on täiesti tühjaks saada, oletan, et pool tundi läheb rahulikult.

Ta vaatab mind vaikselt kahvatuhallilt. Punased varjundid kadunud. Ta ei tunne valu, nagu paigaldaksid kanüüli, veenivere võtmine on umbes sama. Millal ta sureb? Filosoofiline küsimus. Ilmselt sel hetkel, kui ma valmis saan. Või vahetult pärast. Oleneb, kuidas seda defineerida.

Alles siis lõikan teda.

Lahti lõigatud käsivarred, lahti lõigatud reied – kehasse ei jäta mingit vedelikku.

Randmest küünarnukini on sügavad lõiked, ta peaks omaenese veres ujuma. Eluandja peaks tõenäoliselt betoonläve poole voolava oja moodustama, tase kerkib servani, siis jalajälg, kui esimene politseiuurija loiku astub, järsult peatub ja taipab, et on juba hilja, liigub aeglaselt, selg ees, et jälgi mitte rohkem rikkuda kui hädavajalik.

Aga mitte praegu.

See on puhas, ilus, perfektne.

Imiteerides ei saa lohakas olla.

üksteist kuud tagasi

TOL ÕHTUL KEERAS kriminaalkomissar Ewert Grens oma ukse seestpoolt lukku. Muusika oli põhja pandud ja need, kes karjusid tema nime vägivallakuritegude osakonna koridoris, ei kostnud temani.

Puhta meeleheite haisu ta ise ei tundnudki.

Ei saanud aru, kuidas vappub, higistab, ei adunud, et ka väljaspool tema keha elutsev pimedus kuulub kokku kustutatud lampide ja allatõmmatud ruloodega.

Tal polnud aimugi, et kui kõik inimliku kontakti kihid eemaldada, siis ei jäägi midagi, ta ei olnud kursis, et kui pole millestki kinni haarata, siis kukud üha allapoole. Ta püüdis vaid pääseda ühe noore tüdruku vahtivatest silmadest, pääseda ühe naise käest enda käe peal. Esimest korda oli ta valinud usalduse, julgenud pettuda, kuid polnud aimanud, kui kuradi palju see võib haiget teha.

Kirjutuslaual lebas teenistusrelv, mida ta kasutas harva.

Salv täis läikivaid ja ümara otsaga pliikuule.

Ta võttis püstoli kätte, hoidis värisevas pihus, imestas, kui vähe on vaja, kuidas elu tegelikult koosneb kahest hetkest, sa sünnid, sa sured.

Kui kaitseriiv eest ära lükata. Kui sõrm päästikule panna. Siis tüdruku silmad kaoksid, kaoksid ka naise soe nahk ja pehme embus.

Läbilõikav heli. Tühi pimedus.

Hais. Värinad. Hingetõmbed. Hirm. Külm. Hääled.

Hirm, kui ta läbi selle musta langeb.

Ewert Grens nõjatus toolis ettepoole ja avas suu. Et sihtida, peab kätt veidi keerama, vaid siis osutab püstolisuu otse ülalõuga.

Enne vajutamist mõtles ta sellele uuesti.

Kogu elu ootad sa surma.

Ja siis läheb nii kiiresti.

üheksa kuud tagasi

KUI VÄGIVALLAKURITEGUDE OSAKONNA JUHT Erik Wilson ja kriminaalinspektor Mariana Hermansson Ewert Grensi ukse lahti lõid, oli juba hilja. Nad olid üle hullumeelse muusika üksteisele hüüdnud, jooksnud läbi pimeduse, meeleheite ja umbsuse keha juurde, mis lamas liikumatult, segilastud nägu laua poole pööratud.

Grens hoidis püstolit alati paremas käes ja seepärast oli kuul tunginud läbi ülalõuaurke ja vasaku silma, siirdunud üles, läbistanud kolju ja puurinud end sügavale kabineti lakke.

Kõige õudsem asi, mida Mariana Hermansson kunagi näinud, tundnud.

Pea käis ringi, ta oli hirmul ja jõuetu ning ise teadmata vajus maha inimese kõrvale, kes nii kaua oli talle nii lähedal olnud, võib-olla tahtis ta meest kõvasti emmata, võib-olla silitada tema terveks jäänud põske.

Lohutada inimest, kes äsja oli elule alla andnud ja seepärast enam ei eksisteerinud. Lohutada iseennast.

Ja kuulis hingetõmbeid.

Nõrku.

Kuid hingetõmbeid.

Kaks päeva hiljem ütles üks valges kitlis tark inimene haigla intensiivraviosakonnas, et komissari elu oli päästnud tema otsus sihtida tulistades suulakke. Et ellujäänud teevadki tavaliselt nii ja alati saab otsustavaks püstolitoru paarimillimeetrine kalle, kümneviieteistkümnekraadine nurk. Kujutage ette, oli arst näidanud politseinikele, kes püsisid Grensi voodi kõrval, et te torkate nimetissõrme ja keskmise sõrme suhu ja püüate üles sihtida. See on raskem, kui arvata võiks. Siis, et te häguses ja mustas maailmas, kus puuduvad piirjooned, meeleheitel ja värisedes vahetate sõrmed püstoli vastu. Kohutavalt palju raskem. Kui teie sõber oleks sihtinud otse – siis oleks tal see korda läinud. Või poleks korda läinud, kuidas seda nüüd võttagi.

Ewert Grens oli nädala intensiivis, aga kuna suured veresooned olid terved ja luukilde polnud, siis viidi üle tavapalatisse, kuue nädala pärast sai jalgele ja kirjutati välja. See pool näost, mille oli läbinud kuul, oli sisse vajunud, põsenukk tugevalt sisse surutud, kriminaalkomissari pea tundus nagu viltu olevat ja silma katva musta lapi asemele pidi tulema protees.

Esimese öö kodus saatis ta mööda rõdu puidust pingil. Muu ei tulnud kõne allagi, eriti mitte voodi, rohkem kui kunagi varem haua moodi, kuhu sisse vajuda. Järgmise öö otsustas ta veeta koridoris oma ukse ees, aga magada ikka ei saanud. Keegi haiglas oli hakanud ta välimust parandama, kuid sisemus oli endiselt puutumata – ta ei olnud laskeõnnetuses vigasaanu, vaid inimene, kes lasti tegelikkusse, millele ta endiselt pihta ei saanud.

Nii et kolmandal ööl, kui ta enam häid kohti ei leidnud, kuhu oma madrats seada, vajus maailm oma endisse kohta tagasi ja tema koos sellega.

Alustuseks saagis ta kuus söögitoa antiikset tooli nii mitmeks tükiks, kui vähegi sai. Elutoa koheva diivani ja enam-vähem puutumatuna seisnud tugitoolide sisu õnnestus tükkideks lõikuda lihanugadega. Ta liikus suures korteris toast tuppa, purustas kappe, riiuleid, vaipu, maale, köögisisustust, voodeid. Telekad monteeris jupphaaval lahti ja kõigi raamatute leheküljed rebis peenikesteks ribadeks. Kõige kergem oli lõhki lõigata riideid. Ladus lifti kord korralt täis ja sõitis alla maja prügiruumi, seejärel võttis ette lambid, taldrikud, vaasid ja peeglid, kaitsvate betoonseinte vahel purustas ta ühe teise järel. Kui iga viimne kui tükk puitu, kangast ja klaasi oli läinud, lähenes Grens raamatukogule ja viimastele alles jäänud asjadele – Anni portreele ja punasele kaunistusele, mis aasta läbi kuulutas HÄID JÕULE. Neid ei saanud tükkideks rebida. Ta heitis need hoopis pilgeni täis prügikasti ja hommiku saabudes uinus, magas täiesti tühja korteri põrandal.