Wimberg soovitab 10 väga erinevat raamatut, mis on rikkad ja põnevad

Wimberg (kodanikunimega Jaak Urmet) on üks omanäolisemaid ja andekamaid eesti kirjanikke.

Alates 2010. aastast on Jaak Urmet olnud vabakutseline kirjanik, toimetaja ning stsenarist. Tema looming hõlmab nii proosat, luulet kui ka näidendeid, mis on suunatud nii noortele kui ka täiskasvanutele. Lisaks on Jaak avaldanud mõtlemapanevaid arvustusi ja esseesid peamiselt kirjanduslikel teemadel. Samuti on ta mitme emakeeleõpiku kaasautor. Hetkel on Jaak tegev ka Saue Koolis, õpetades seal 7.-9. klassidele kirjandust ja eesti keelt.

Wimbergi mitmekülgne panus kirjandusmaailmas ja haridusvaldkonnas on jätnud sügava jälje – seetõttu palus Apollo kirjanikul jagada raamatusõpradega ka enda üldisemaid lugemissoovitusi, millega on ühel või teisel moel tekkinud soe suhe. Lisaks jagab Wimberg, milline lugeja ta ise on, millist kirjandust eelistab lugeda ning milliseid mõtisklusi ta omab lugemise ja raamatute kohta laiemalt. Head avastamist!

***

Ma olen varajasest lapsepõlvest peale armastanud kirjasõna. Selle varajase kirjasõnalapsepõlve algus jääb nüüd minust pea nelja aastakümne kaugusele. Minu lugemiseelistused ja -tavad on selle aja sees kindlasti palju muutunud.

Kui vaatan praegu raamatupoes olevat ja seal lähiminevikus olnut, siis pean nentima, et otseselt on selle hulgas vähe raamatuid, mida ma oleks klassikalisel viisil, s.o kaanest kaaneni läbi lugenud. Ja eriti vähe on selle loetu hulgas ilukirjandust. Selline kirjanik siis? Ent ma elan kirjasõnamaailmas juba ammu teistmoodi.

Ei tasu unustada, et hetkel raamatupoes müügis olev on ainult killukesekene eestikeelsest, Eestis ilmunud või Eestiga seotud raamatuvaramust. Poesaali valgusesõõrist väljaspool ümbritseb meid tegelikult üüratu kirjasõna džungel, eesti ökosüsteemiga rohkem kooskõlas olevat sõna kasutades padrik, kust pilk juba läbi ei tungi (kuid suurte euroopa kirjandustega võrreldes on see ikka veel liiga kultuurmets!) ning kus on oma koha leidnud mitme sajandi kirjanikud ja nende looming. Eeskätt kohtume nendega antikvariaatides ja mujal raamatute järelturul, aga loomulikult ka raamatukogudes. Ei tasu unustada sedagi, et uued raamatud saavad poes tähelepanu nautida ja oma esmases värskuses ostjat oodata umbes aastakese, siis peab suurem osa neist riiulil vabastama ruumi uutele tulijatele ja leidma oma koha selles padrikus. Seega vaatame kirjasõna ikka laiemalt.

Ma ragistan selles padrikus risti ja põiki ning mu seiklused ja elamused on rikkad ja põnevad. Suudan orienteeruda kõigis nendes viies sajandis, mis eestikeelsel trükisõnal pikkust. Kahe aasta pärast tähistab eesti kultuur 500 aasta möödumist esimesest kindlalt teada olevast eesti keeles trükitud raamatust! Ja seda on vähe muidugi, võrreldes ladina keelega ja mitmete Euroopa suurkeeltega.

Niisiis, mida loen ja kuidas loen? Mulle meeldib raamatute sisu uurida, sellega läbimarsil tutvuda, puhuti jäädes hoolikamalt sirvima, lõikude, lehekülgede, peatükkide pikkuste kahmakatena läbi töötama, lugema, kui miski eriti huvi pakub. Ajalooraamatud, mälestused, käsiraamatud, monograafiad, publitsistika, kirjavahetus, antoloogiad, kunstialbumid, teatmeteosed… Meelsasti võtan aastakäikude kaupa ette vanu ajalehti ja ajakirju. Suudan suuri tekstimassiive niimoodi kiirkorras läbi töötada, leida sealt seda, mis mind huvitab. Ehkki vahel loen midagi ka täismahus korralikult läbi.

Olen oma lugejapilgu ihunud pingsaks ja teravaks. Loetust tõstan välja fakte, seiku, huvipakkuvat materjali, kinnistades selle süstematiseeritult mällu. Tunnen, kuidas mu mälu muutub aina rikkamaks ja inforohkemaks, ning see on hea tunne. Veelgi parem tunne on mälust midagi üles leida just sellelt kohalt, kuhu see sai pandud! Niisiis, ma ei kuluta aega kõige hoolikale, sõna sõnalt läbilugemisele, nagu paljud teevad, sest kõike ei pea täismahus läbi lugema. Kui kõik täismahus ette võtta, peab piirduma vähesega. Aga ma tahan palju! Hooga haaran olulise – teades edaspidi, mis allika juurde tagasi pöörduda, kui vaja veelgi täpsemat infot. Neid kordi on olnud palju, kus olen saanud teistelegi olla abiliseks, nimetades allikaid, kust nad saavad endale vajalikku.

Wimberg soovitab lugemist. Foto: Apollo

Niisugune lugemisviis on suuresti välja kujunenud minu kirjandusloolase töö käigus, rahuldades ülihästi professionaalseid huve, ja loomulikult kehtib see kõik ikkagi mitte-ilukirjanduse kohta, sest ilukirjandust ei ole mõtet niimoodi tükati ja ülelibisevalt lugeda. Veidi kummaline on siinkohal üles tunnistada, et tänapäevase, n-ö jooksva ilukirjanduse lugemisega läheb mul väga halvasti. Vähe ei puuduks, et ma ütleks nagu blondiin, et mis ma neist teiste mõtetest loen, mul on endal ka pea otsas ja oskan ise ka mõelda! Aga ma siiski ei ütle nii.

Ma kindlasti loen, armastan ja vajan luulet, nii minevikulist kui ka tänapäevast, sest luuleteksti mõttetihedus, sõnaline intensiivsus sobib mu rahutu lugejalaadiga. See ilmselt pole ainus ega isegi mitte esmane põhjus. Ma olen ise luuletaja, ma lihtsalt armastan luulet. Aga küllap eeskätt sellepärast armastangi, et see on tihe ja intensiivne. Tahaksin tänapäeva luuletajatest esile tõsta Andra Teedet, Jürgen Roostet, Kruusa Kaljut, Kristiina Ehinit. Luuletõlkijaks asudes olen avastanud end August Sanga kooli usina õpilasena. Tihti võtan riiulist Arvi Siia, Sass Suumani, Juhan Smuuli, Priidu Beieri, Johnny B. Isotamme (ja teiste) luuletusi. Mul on kodus vähemalt 8 meetrit riiulipinda luuleraamatute all, s.o neli mind ühtejutti panna.

Kui tänapäevast rääkida, siis mulle meeldivad Andrus Kivirähki proosaraamatud ja näidendid. Olavi Ruitlase, Mari-Liis Müürsepa proosa. Olen näitekirjanduse (eriti Kivirähki) varmas lugeja, ja ega seegi pole päris tavapärane, sest näidendite lugemist enamik inimesi väga välja ei kannata. Ja siis loen ma aeg-ajalt üle üpris ühtesid-samu häid vanu juturaamatuid, tundes lihtsalt naudingut heast ja tuttavast tekstiseltsist. Näiteks vist küll iga aasta loen läbi jälle Lutsu «Suve». Iga paari aasta tagant Kivirähki ja Juure «Wremja», Ruitlase «Naise» ning Jerome K. Jerome’i «Kolm meest paadis». Sekka kahman midagi oma vanade lasteraamatute riiulilt. See ei ole enam mitte niivõrd lugemine, kuivõrd rõõm tekstitaguses maailmas taaskord ära käimisest meeldiva autori seltsis. Raamat on nagu uks kohta nimega Ära, ja nii paljud kirjanikud pakuvad seda head ärakäimiskohta. Heas kohas võib ju ometi palju kordi käia, nagu näiteks mõnes spaas või restoranis. Ma asetan sesse ritta ka omajagu raamatuid.

Apollo soovil nimetan mõningaid hetkel nende poodides müügil olevaid raamatuid – ma ei tahaks nimetada seda nimetamist soovitamiseks, sest igaüks peab suutma ise poes valikut teha, vastavalt oma maitsele ja huvidele. Olgu see loend lihtsalt tähelepanu juhtimine, et sellised raamatud on, ja et mul on nendega nii- või naasugune soe suhe.

1. «Balti kirjakultuuri ajalugu I. Keskused ja kandjad»

«Balti kirjakultuuri ajalugu I. Keskused ja kandjad». Foto: Raamat

See raamat annab aimu, millega ma olen viimased kolm-neli aastat usinalt tegelenud.

Eesti kirjakultuur on nähtus, mida ei saa paika panna üksnes Wanradti-Koelli katekismuse, Georg Mülleri ja Kristjan Jaak Petersoniga, pelgalt eestlasest ja eestikeelsusest lähtudes, vaid see on palju laiem nähtus. Juba maa-ala, kus meie kirjakultuuri teke aset leidis, ei piirdu ainult tänapäeva Eesti Vabariigiga, vaid see hõlmab ka Põhja-Lätit, moodustades kokku Liivimaa, kesk- ja varauusaja tähenduses. Piirkond Tallinnast Riiani ja Kuressaarest Narvani oli piirkond, kus sündis tasahilju eesti (lõpuks eestikeelne) kirjakultuur.

Niisamuti ei saa lähtuda siin ainult eestikeelsusest või jälgida põlisasukatest alamklassi tegutsemist. Eesti kirjakultuur sündis Euroopa kirjakultuuri järelhoovuses, meie kandis ladina, alamsaksa ja saksa keele põhjal. Alamkiht, meie bioloogilised ja geneetilised esivanemad, lugeda ja kirjutada ei osanud, kohati kuni isegi 19. sajandi lõpuni. Isegi Pearu tegelaskuju prototüüp ei osanud allkirjaks muud sirgeldada kui kolm risti. Intelligentsiks sellel Liivimaal olid kuni 19. sajandi teise pooleni saksa soost õpetlased. Miks meie esivanem kirjaoskusest eemal püsis, on muidugi pikem teema, kus tuleb nuhelda balti aadlikke, eriti mõisnikke, kellele oli tarvis oritööjõudu mõisapõllule, mitte haritud talupoega raamatu taha. Eestlaste saamine iseseisvaks kultuurrahvaks umbes sajand ja veidi rohkem tagasi on kõik ikkagi peaasjalikult aadli kiuste, mitte tänu aadlile. Kartuli, pojengide, korstna ja mannavahu eest aitäh ütelda ei ole selles kontekstis väga mõtet.

Kõik see muukeelne eellugu ja jõujoonestik tuleb eesti kirjakultuuri integreerida, see on loomulik ja orgaaniline eesti loo osa. Sellest see raamat räägibki. Palju on pilte, mida vaadata. Tekst pole teaduslik, vaid publitsistlik, mistõttu lugemine ei tohiks liigselt vaevanõudev olla.

Minu eesmärk kirjandusloolasena (aga ka kirjanikuna) on eesti kirjanduse sealpoolsemat osa ajas pikendada ja mahus suurendada. Et see meid ümbritsev džungel oleks veelgi sopilisem ja leidmisterohkem ning meie ajalugu väärikam ja värvikam.

2. Ray Bradbury «Võilillevein»

Ray Bradbury, «Võilillevein». Foto: Raamat

Ray Bradbury on minu jaoks väga eriline kirjanik. Ta looming haaras mind üleni endasse, kui olin veel koolipoiss. Muide, Bradbury looming kõneleb mingil väga tugeval määral just nimelt varateismelistele poistele. Olin nii lummatud, et isegi kirjutasin Bradburyle ja sain talt autogrammiga raamatu…

Mulle meeldib Bradbury lause ja ütlemise rütm. See on kujundirohke ja sugestiivne ning seetõttu on seda ka kindlasti raske tõlkida. Ent ma ei kujutaks ette, et loeksin Bradburyt originaalis, inglise keeles, ma tahan seda võlu kogeda endale kõige lähedasemas keeles. Olles kirjandusõpetaja, olen ka oma õpilastel tungivalt palunud, kohati isegi nõudnud, et nad väljaspool inglise keele tunniks vajalikku ei loeks ilukirjandust inglise keeles, vaid ainult eesti keeles. On üllatav, et isegi juba 7. klassi õpilastel on tugev kalduvus võtta lugeda ingliskeelset proosat. Nemad ütlevad siis, et eestikeelne tõlge on halb. Mina jälle vastu õpetan neid märkama raamatu tiitellehel ja selle pöördel kirjastust ja tõlkijat ning tegema iseseisvalt vajalikke üldistusi. Siis nad ütlevad, et eestikeelne valik on väike. Mina seepeale, et minge raamatukokku ja vaadake seda valikut, mida väikseks nimetate.

«Võilillevein» on minu jaoks väga erilise kirjaniku tõeliselt võimas romaan. Näiliselt räägib see – taaskord! – poisikestest, aga tegelikult räägib see elust. Lüüriliselt, lihtsalt, humanistlikult ja kaunilt. Mulle nii meeldib see vanaema, kelle köögis on kõik segi ja sassis ning kes just seetõttu valmistab maailma maitsvamaid roogi. Nii tähenduslik on minu jaoks raugast koloneli tegelaskuju, kes linnakese poistele kehastab Ajamasinat, sest mehe mälestuste kaudu rändavad justkui ajas tagasi ka poisikesed. Arusaamine sellest, et elad, vanakraamikaupmees Jonas, kes muudab vana uueks ja viib ära vana, et see kellelegi muutuks taas uueks, vanavanaema suremine vaikselt enda ette mõtiskledes ja rahulolevalt kuulatades, kuidas kogu maja allpool elab ja tegutseb, joovastus suve saabumisest ja suve lõpp, mida tähistab verandalt võrkkiige ära viimine, ja loomulikult vein võililledest, suve ilusate päevade jäävuse sümbol – ma võiks pikalt nimetada selle raamatu kilde ja seiku. Millega Bradbury toob välja inimese elu ja selle olemust.

3. Toomas Kall «Paunvere lõpp»

Toomas Kall, «Paunvere lõpp». Foto: Raamat

Toomas Kall, kunagine karikaturist, vahepealne stsenarist ja alatine humorist, on minu jaoks üks neid tänapäeva Eesti kirjanikke, kelle loomingusse ma ikka hea meelega vaatan ja kes mu kodusel riiulil on käepärases kohas.

Kall on suurepärane humorist. Seejuures ei valda ta mitte ainult huumorit, vaid ka sõna – oskab kirjutada ning on ääretult sõnatundlik. Sel viisil on ta midagi hoopis enamat, kui tavaline humoreskikirjutaja, kellesuguseid meil Pikri päevil oli palju ja mõni ehk nüüdki. Seda näitab ka «Paunvere lõpp». Tegu on tekstiparoodiatega, kus parodeeritakse hulga eesti kirjanike stiili, sisuliseks lähtekohaks, aineseks Lutsu «Kevade». Ehk siis, nagu ütleb ka alapealkiri - kuidas eesti kirjanikud «Kevadet» kirjutaksid. Kokku on raamatus 69 paroodiat 26 kirjanikult, teiste seas võetakse ette Lennart Meri, Mihkel Mutt, Holger Pukk, Mart Juur, Jaan Kross, Viivi Luik, Peeter Sauter. Mehis Heinsaare ja Jan Kausini välja.

Kindel on see, et seda raamatut lugedes naerab kõige lustlikumalt see lugeja, kes on parodeeritavate kirjanike ja nende teosega kursis. Kui ikka tead, kuidas Lennart Meri «Hõbevalge» on üles ehitatud ja mismoodi kõlab Sauter igas oma raamatus. Selliselt on Kalli vaimukus terav ja sähviv, sädelev ja särav. Lugejana naudid, kuidas parodeerija on ära tabanud parodeeritava stiilile olemusliku ning seda oskuslikult jäljendab. Kas või indrekhirvelikult puhasklaari jambi lennutades või Ilmar Trulli lastevärssi järele aimates. Mats Traadi puhul on vormiks muidugi Harala elulood, mis nüüd muutuvad Palamumäe (= ühendvorm Palamusest ja Traadi romaanisarja tegevuskohast Palanumäe talust) elulugudeks. Armastagem huumorit, ja hinnakem, väärtustagem, seda on väga raske luua, kuid vajadus selle järele on suur.

4. Leelo Tungal «Neitsi Maarja neli päeva»

Leelo Tungal, «Neitsi Maarja neli päeva». Foto: Raamat

Leelo Tungal on tuntud peamiselt lasteluuletaja ja laulusõnade autorina, kuid siin on tegu teekonnajutustusega, mille vaste filmikunstis oleks road movie.

Kirjutatud 1970-ndate lõpus, ilmunud esmakordselt 1980. aastal. Sündmustik leiab aset kaasajal, kuid põhineb suurel määral autori noorusmälestustel. Kui tegin Tallinna Televisioonis kultuuriloolist vestlussaadet «Inimese mõõde», siis käisin 2016. aastal võttegrupiga külas ka Leelo Tunglal Ruila kodus, ning muu hulgas rääkis Tungal sellestki raamatust. Topeltsaade on täismahus nähtav YouTube’is, huviline on lahkelt palutud vaatama ja kuulama, Maarjast on juttu 2. saate viimases veerandis.

Iseenesest on tegu muidugi mitte ainult teekonna-, vaid ka noorsoojutustusega. Ent Tungla tekst ses raamatus on mõnuga loetav täiskasvanulegi. Isegi täiskasvanud meeslugejale, ehkki raamatus tegutsevad peaasjalikult tüdrukud. See on tahe, humoorikas tonaalsuses kirja pandud realism.

Mis siin siis toimub? Kaks tüdrukut, 16-aastane Maarja ja tema sõbranna Stiina, ragistavad läbi Eesti, Tallinnast Tartu poole. Aimu saab tüdrukute lähedastest, suhetest, koolielust, sõpradest, mõttemaailmast. Omajagu ruumi pühendatakse noorte kirjandushuvile, mis Tartusse jõudes võtab päris groteskseid vorme. Jah, kõlab nagu noortekas. Aga ausõna, see on midagi enamat. Sõnatundliku ja detailitäpse kirjaniku pilt nõukogude eesti noortest, mille taustale kerkib 1970-ndate nõukogude eesti eluolu laiemalt. Võiks ka öelda, et girl power, sest Maarja on asjalik ja endaga toime tulev jalad-maas-tüdruk.

5. Juhan Smuul «Viimane laev»

Juhan Smuul, «Viimane laev». Foto: Raamat

Ma oleks seda raamatut ka siis esile tõstnud, kui ei oleks olnud kevadisi ja suviseid sõgedaid rünnakuid autori suhtes. Kuid nüüd ma teen seda veelgi otsustavamalt.

Sunniviisiline osalemine küüditamise aktsioonis küüditatutest maha jääva vara üles kirjutajana – olgem ausad, see ei ole mingi selline süütegu, mis vääriks küüditajaks nimetamist, autori tühistamist ning tema loomingu unustamist. Sunniviisil oleks sama teinud mina, oleksid sama teinud sina. Ideaalseid inimesi ei leidu, ka mitte nüüdsete nuiaga vehkijate ridades. Vaibugu kiirelt see rumal tõmblemine, millest peaasjalikult üritatakse välja tõmmata poliitilist profiiti.

Ma olen Smuuli elu ja loomingu vastu suurt huvi tundnud juba ülikooliajast peale. Ma ei kõhkle teda nimetamast eesti 20. sajandi üheks tippkirjanikuks ning asetamast teda kaalult Tammsaare ja Krossi kõrvale. Oma luuleperioodil luuletas ta tuliselt ja säravalt, oma proosaperioodil muutis ta iga oma teosega kirjanduse nägu uuemaks ja vabamaks, oma näidenditega oli ta samuti muutja ja uuendaja. Seda kõike mehena, kes ei olnud saanud mingit märkimisväärset haridust, ainult loomupärase andekuse toel. Fenomen.

Ma tahaks iseloomustada Smuuli mehena, kes oli nii inimesena kui ka kirjanikuna aus, siiras, vahetu. Kui kirjutas stalinistlikku luulet, siis ise tõemeeli uskudes sellesse, millest kirjutas. Kui tahtis karikeerida ennast täis lollpäid, siis nii kirjutaski – ja tulemuseks oli skandaalne «Polkovniku lesk». Ja nii edasi.

Ma olen kuulnud paljudelt eri inimestelt, kes Smuuli tundsid, tema kohta jutte ja lugusid ning kõige selle põhjal kinnitan ma, et Smuul oli, nagu ütlesin, aus, südametunnistusega, heatahtlik inimene, kelle puhul – ja nüüd ma rõhutan kogu jõuga – ei ole vähimatki märki sellest, et ta oleks kellelegi väljaspool värsiilma isegi siga keeranud, rääkimata millestki tõsisemast. Selliseid asju oleks mäletatud oi kui hästi, arvestadades, kui läviv, tuntud ja kaugele nähtav Smuul oli. Maksimaalselt võis ta ägedushoos öelda midagi järelemõtlematut, olla tobedalt väiklane ning vales kohas trotslik ja kangekaelne, aga kes nendest pattudest prii oleks. Seega olen veendunud, et kokkupuude küüditamisega andis mehele ränga psühholoogilise hoobi. Mis seda kinnitaks? Ei olnud ju aeg, mil oleks südant kuhugi tühjaks puistatud, eriti veel jälgi jättes. Kuid ma panen, Smuuli elu ja loomingu hea tundjana, kokku teada olevad liidetavad ja saan x-i koha peale sellise summa. Üks kirjanikust kolleeg, tollaste olude hea tundja, kunagi vihjas sellele, kasutades selliseid sõnu: Juhan Smuul ja Debora Vaarandi kõlisesid pärast stalinistlike repressioonidega kokkupuutumist nagu mõrased anumad.

Luulekogumik «Viimane laev» on tehtud hästi ja läbimõeldult: väike stiilne, väljapeetud, sümpaatne meenutus Smuulist tema 100. sünniaastapäevaks mullu veebruaris. Kunagi võiks olemas olla kogu Smuuli luuleloomingut sisaldav koondteos, sest selline veel puudub, nõukogude aja lõpul ilmnud siniste kaantega kogutud teoste sarjas on luuleköiteid kaunis hõredaks rehitsetud, noorusaja tuliste värsside arvel. Aga asjata – suure luuletaja kõik värsid väärivad kogumist ühiste kaante vahele, poliitikast sõltumata. Üldse, poliitika pidagu molu kinni, kui kirjandus kõneleb. See kehtib ka tänapäeva Eesti Vabariigi poliitika kohta. Poliitikud täna on ja homme ei ole, kirjanikud ja nende sõna jääb.

Lugemissoovituste nimekiri:

1. Liina Lukas (koostaja) «Balti kirjakultuuri ajalugu I. Keskused ja kandjad»
2. Ray Bradbury «Võilillevein»
3. Toomas Kall «Paunvere lõpp»
4. Leelo Tungal «Neitsi Maarja neli päeva»
5. Juhan Smuul, «Viimane laev»
6. Fr. R. Kreutzwald «Eesti rahva ennemuistsed jutud»
7. Kalju Kruusa «Äädikkärbsed»
8. Oskar Luts, «Tootsi pulm. Argipäev»
9. Oskar Luts «Sügis»
10. Eduard Vilde «Pisuhänd»