«Tundmatu ja tähtsusetu külamees. Miks ma peaksin tema raamatuid teadma ja neid isegi lugema?»

Loe katkendit Eet Tuule uuest romaanist «Perekonnavalss männikus». Segaste peresuhetega ja kohati kriminaalseks kiskuvasse loosse lisavad helgeid hetki lapselapsele ette loetavad õhtujutud, mis on autori enda meeleolukad juhtumised looduses.

Viieaastasel Hannal oli täna uinumisega raskusi ja Raili otsustas lisaks tütre lemmikraamatule talle ka Erki Niitsoo jutukogust ühe loo ette lugeda.

«Sa ju mäletad oma vanavanaisa Tiitu?» küsis ta alustuseks.

Hanna noogutas pooluniselt.

«Kui me isaga eile maal käisime, tõin sealt kaasa ühe loodusemehe raamatu.»

«Kas see on siis Tiidu tuttava oma?» küsis tüdruk.

«Õige! Aga mitte ainult tema oma, vaid tuli välja, et onu Vello sõber on koguni kirjanik ja seesama raamat siin on tema kirjutatud.»

«Näita!»

Ema andis raamatu lapse kätte ja kohe järgnes küsimus: «Mis siia kaane peale kirjutatud on?»

«Üleval servas on raamatu autori nimi – Erki Niitsoo. All suuremate tähtedega aga raamatu pealkiri: «Jänesejäljed vaatluspäevikus».»

«Mis asi see vaatluspäevik on?»

Eet Tuule, «Perekonnavalss männikus». Foto: Raamat

Raili ohkas. «Vaatluspäevikusse märgib näiteks linnuvaatleja üles, mida huvitavat ta lindude käitumises sel päeval nägi. Selliseid märkmeid koguneb aja jooksul palju ja seda nimetataksegi vaatluspäevikuks.»

«Aga kui päevik saab täis?»

«Siis võtab vaatleja kasutusele tühja kaustiku ning hakkab sinna kirjutama.»

«Aga ...»

«Kui sa veel pärid, ei jõuagi me seda uut juttu lugema hakata.»

«Olgu, palun loe siis.»

Ema muigas ja alustas.

Saateks

Kord oli mul vaja üks aastatetagune linnuvaatlus üles leida. Ohkasin nukralt ja asusin otsima. Nagu tavaliselt ikka, sattus vajalik vaatluspäevik mu kätte viimaste hulgas ning enne tuli palju teisi kaustikuid sirvida.

See esmapilgul tüütu ja aeganõudev tegevus muutus aga ootamatult huvitavaks pöördumiseks möödanikku. Ei märganudki, millal tiheda kirjaga täidetud paberilehed mälupiltidena elustusid. Kord viibisin sahisevas roostikus ja kuulsin veelindude pladistamist, samas kõlas mühisevas männikus rästalaul ning siis seisin kõledal talvisel lagendikul ja imetlesin haruldast talikülalist – lumekakku. Pildid ja meeleolud aga üha uuenesid.

Peatselt selgus, et peale kirjapandu pakkusid päevikud vahel ka muud teavet: see siin jutustas soovimatust suplusest jõevees; teisal ilutsesid paberil pruunid sõrmejäljed – õige, sel sügisel kasvas metsas rohkesti seeni; järgmises silmasin lehtede vahel hulganisti sääselaipu – jah, sel suvel sai kõvasti sääski söödetud! Aga mis see siis tähendab – kaks lehte suuri poriseid jälgi täis?!

Päevikute abil ajas rändamine hakkas mulle üha rohkem meeldima. Oma esimese linnuvaatluse panin kirja aastakümnete eest ja kuna olen loodusega siiamaani sinasõber, on vahepeal nähtust palju vaatluspäevikutesse talletatud. Järgnevad lood pärinevadki nendest kaustikutest.

Suurem osa sündmustest on toimunud Saue ümbruskonnas. Kas meie mitmes elukohas või siis minu ligi saja ruutkilomeetrisel vaatlusalal mööda metsi, soid, põlde ja aasu ringi rännates. Mõnevõrra vähem looduselamusi on saadud Saaremaalt ja isegi Tallinnast.

Jänesejäljed vaatluspäevikus

Viimaks niiske heinamaa lõppes. Metsaserval võtsin kännul istet ja asusin vaatluspäevikut täitma. Kirjutamist jätkus, sest toomingad valendasid õitelumes ja sellal on looduses palju kuulda-näha. Noored kaselehed lõhnasid meeldiv-mõrkjalt, soopõndakul kudrutasid tedred, õhus mökitasid tikutajad, männikus pahandas ärritatud ronk, põõsastes haugatas ehmunud sokk ...

Kusagil praksatas kuiv oksaraag. Kuuldus pehmeid hüppeid ja enne, kui midagi taibata jõudsin, paisati mul pastakas käest ning keegi – hästi raske ja karvane! – maandus mu põlvedel lebavale vaatluspäevikule. Olin ehmatusest oimetu, ent ega ka süllehüpanu seisund parem tundunud: igatahes ei julgenud halljänes – tema see külaline oligi – ennast esimesel hetkel liigutadagi. Jänese keha värises, tema ennegi pungis silmad paistsid peast lausa välja tungivat, pikad kõrvad võbisesid, ent enamaks polnud vaene loom esialgu suuteline.

Olgugi et sellises olukorras näib aeg peatuvat, ei kesta ükski hetk igavesti. Nii ka seekord: pikk-kõrv tõmbus pingule, paiskus vallanduva vedruna õhku ning oli kolme-nelja pika hüppega silmist kadunud. Meie äsjast kohtumist kinnitasid vaid sopased jänesejäljed päevikulehtedel.

Vaevalt jõudis ehmunud vennike põõsaste vahele lipata, kui eespool häälitses hoiatavalt musträstas. Ja kohe ilmus pajupuhma tagant välja rebane, kes verivärskeid jänesejälgi ajades piki loomarada mulle kiiresti lähenes. Rein oli jahikirest sedavõrd haaratud, et märkas mind alles paari meetri kauguselt. Võpatas siis üle keha, kiunatas ehmunult ja sööstis punase välguna tuldud teed mööda tagasi.

Oligi kogu lugu. Nüüd selgus, miks haavikuemand mulle allkirja andma tuli (tore, et rebane seda ei teinud!) – surm püsis tal kandadel, teerada oli kindlasti teatud-tuntud ja mina istusin liikumatult ja hääletult. Ilmselt mäletas põgeneja toda kändu ning hakates sellest üle kargama, maanduski ta jänese jaoks väheke ebatavalises kohas. Võibolla päästis ta selle äpardunud hüppega aga oma elu?

Olen veel palju kordi metsloomadele väga lähedale sattunud, kuid otse sülle pole rohkem kiputud. Tolle jänese totralt nõutu näoilme püsib aga siiani mul silme ees.

Huvitav, mis nägu mina siis olin?

***

«Ema, loe veel,» mangus Hanna. «Nii huvitav oli! Palun!»

«Tänaseks aitab,» naeratas Raili. «Homme loeme edasi.»

«Homme on nii kaugel,» ohkas Hanna, aga samas hakkasid ta silmad vägisi kinni vajuma. Ema istus veel viivu uinunud tütrekese voodi kõrval, kohendas tekki ja lahkus vaikselt.

Vahepeal koju jõudnud Timo näis räsitud olekuga. Istus köögis laua taga ja sõi. Raili sai kohe aru, et mehe meeleolu on sant.

«Kas ema suutis su tuju jälle ära rikkuda?»

Mees noogutas mornilt.

«Mis tal siis nii pakilist oli, et pidid täna Koplimäele sõitma? Alles eile me käisime seal.»

«Nagu arvata võis – uus hiilgav äriidee.»

«Homseni polnud siis aega oodata! Sellega rikkus ta järjekordselt meie plaanid ära. Mobiiltelefonid on vist ka nagu olemas.»

«Need polevat turvalised. Ema värskeid mõtteid ma heaks ei kiitnud ja ta andis mulle mõtlemisaega,» ohkas Timo ja näksis saianukki isutult edasi. «Hiljemalt reede õhtuni, sest siis kavatseb isa perekondliku koosviibimise korraldada.»

«Kas jälle grilliõhtu?»

Mees noogutas.

«Oi, ma ei suuda enam isegi pealt vaadata, kuidas seda rasvast tilkuvat liha näost sisse aetakse,» oigas Raili. «Kas Ilmar ise aru ei saa, et tema vats hakkab juba silma riivama. Vanasti oli ta iga kandi pealt vormis mees.»

«See oli siis, kui tal töö tõttu palju liikuda tuli.»

«Heakene küll,» muutis naine teemat. «Pead sa Kaja uut ettepanekut siis lootusetuks?»

«Täiesti.»

«Miks ta küll rabeleb sedasi?»

«Ema on rahmeldajaks loodud. Ta lihtsalt peab pidevalt tegutsema. Praegu aga istume oma äriga nagu vaikses konnatiigis ja ootame kas kurge või soodsat hetke. Tema ei suuda seda välja kannatada. Passimise ja maakuulamise asemel hakkab ta lollusi välja mõtlema.»

«Nii see paraku on,» nõustus Raili haigutades. «Lugesin Hanna Leemetilt toodud raamatuga magama ja nüüd tikub endale ka uni peale.»

«On raamat siis nii igav?»

«Vastupidi. Mul on küll alles mõned lood loetud, ent raamat tundub üle igasuguste ootuste hea olevat.»

«Ausalt?» kergitas mees üllatunult kulme.

«Miks ma peaksin sulle valetama?»

«See on ju äge. Vahel leidub ka häid uudiseid. Voose külas on siis üks kirjanik üles kasvanud.»

Järgmiste päevade jooksul tutvus Raili raamatuga põhjalikumalt ja tema esmamulje leidis vaid kinnitust. Hannale luges ta esialgu lihtsamaid, just lastele mõeldud lühijutukesi ette.

Reedel mindi kolmekesi Koplimäele, sest küllakutsest ei saanud ju ära öelda. Eriti Timo töösidemete tõttu. Mees kirus küll, et perefirma seob käsist-jalust, aga miskit polnud parata. Ilm oli jahedapoolne. Õhtul läks küll selgeks, ent seda tänu lõõtsuvale läänekaare tuulele. Seepärast istuti valdavalt tuule eest kaitsvas varjualuses. Niisiis ei midagi mõnusat, aga Ilmar oma üritusest loobuda loomulikult ei kavatsenud.

Lõplikult kiskus õhtu kiiva siis, kui Kaja oma uuest projektist juttu tegi. Ema üllatuseks oli poeg endiselt sellele raudselt vastu.

«Varem pole sa minu uuendustele nii ägedalt reageerinud,» oli ta nördinud.

«Tee mulle selgeks, miks peab normaalselt toimivat mehhanismi äkki remontima hakkama. Häda ei ole meis, vaid praegu varjusurmas viibivas ärikeskkonnas.»

Kaja vaatas abipaluvalt oma mehe poole. Ilmar köhatas ja lausus tähtsalt: «Ilma uuendusteta tammuks kogu inimkond parimal juhul ühe koha peal.»

«Ah jäta, mul on sellistest õõnsatest loosungitest kõrini! Aga ema soovib piltlikult öeldes jõed vastupidi voolama panna. Ja ta ei taha tunnistada, et see pole võimalik. Ema ainsaks argumendiks on väide, et konkurendid selle peale ei tule.»

Raili turtsatas tahtmatult.

«Nii kirjanduslikult pole sa varem ennast väljendanud,» kergitas isa kulme. «Ilmselt on tegemist elukaaslasest ajakirjaniku mõjuga,» lisas ta mürgiselt. Sedasi poleks tohtinud Ilmar öelda, sest Timo kihvatas ja nähvas vastu: «Huvitaval kombel ongi.»

«Ei mõista.»

«Kui viimati Leemetil käisime, avastasime seal mitu Erki Niitsoo raamatut.»

«Kes see tegelane veel on?»

«Vello Teesalu sõber. Oma isa kauaaegset sõpra Vellot peaksid sa ju lapsepõlvest saati tundma?»

«Teda küll, aga kuhu sa sihid?»

«Vähemalt üks Niitsoo jutukogu pidavat ka teie riiulil olema. Maie mäletas, olite ostnud, et ikkagi kodukandi mees. Aga mina pole toda raamatut siin kunagi näinud.»

Ilmar heitis pojale altkulmu pilgu. «Kust sa seda tead?»

«Vanaema ütles ja temal on selliste asjade peale jube hea mälu.»

«Ei tule nagu meelde,» sekkus Kaja. «Kui ka oli, siis jumal teab, kuhu see jäi.»

Ilmarit hakkas see teema järjest rohkem ärritama. «Mis sest üldse jahuda? Kui kirjutas, siis kirjutas. Oleks ta veel mingi tuntud-teatud nimi. Tundmatu ja tähtsusetu külamees. Selline nagu Vellogi. Miks ma peaksin tema raamatuid teadma ja neid isegi lugema?» käratas Koplimäe peremees ootamatu ägedusega.

«Mulle tundub, et kui sinu silmis tähtsusetu isik midagi korda saadab, siis see sind ei huvita või on koguni vastukarva. Minu arvates väärib igaüks meist tunnustust. Eriti siis, kui ta seda tõesti väärt on. Aga kui keegi tegija ei kuulu teie malli järgi tuntud nimede punti, siis teete näo, et teda pole lihtsalt olemas. Nii lihtne see ongi.»

Nüüd läks Timo liiale, käis Railil peast läbi. Nii otsest juttu Ilmar kindlasti ei talu.

Ühtäkki jäid kõik vait. Isegi Hanna, kes kilgates noore koeraga murul paljajalu ringi lippas.

«Isale ei kõlba nii öelda,» katkestas Ilmar esimesena vaikuse.

«Aga kes annab teile õiguse inimesi sildistada ja nende raamatuid ja palju muudki lihtsalt maha salata? See on lapsik ja väiklane.»

Seepeale tõusis Ilmar püsti ja teatas jäigalt: «Kui nii, siis on tänane pidu läbi!»

«Tundub loogilisena,» vastas poeg. «Raili, korjame kodinad kokku ja hakkame astuma.»

«Kuhu te tormate?» hädaldas perenaine. «Üheainsa lause pärast.»

Kaja hüüatus ei leidnud vastukaja ja ta jäi käsi laiutades lahkujatele järele vaatama.

Toyota rooli taha istus Raili, sest Timo oli liha kõrvale ka õlut joonud. «Oli seda pahandust nüüd vaja,» ohkas naine sügavalt.

«Mine sa tea, võibolla just oli.»

Hanna ei saanud aru, miks nii äkki vanaisa ja vanaema juurest ära tuldi. Kui ema ütles, et vahel võivad ka täiskasvanud tülli minna, oli plikal mõtlemisainet küllaga. Vanemad vastasid veel vaid tütre paarile küsimusele. Ülejäänud aja tagasiteel vaikiti.

Hiljem köögis pöördus ikka veel turris Timo Koplimäe tüli juurde tagasi: «Suhtud sa meie perekonda nüüd halvemini?»

«Muidugi mitte, ent mind paneb siiski imestama, et nii haritud ja iseseisva mõtlemisega perekonnas ei loeta isa hea tuttava raamatuid. Siin on midagi valesti. Arvan, et loeti küll või vähemalt sirviti. Raamaturiiulile ei pandud seda sellepärast, et tundmatu nimi ning ei äratanud ka üldsuse tähelepanu. Hiljem aga teeseldakse, et Erki Niitsoost ei tea nad ülepea midagi. Seda kirjanikku pole nende jaoks olemas. Seda enam, et neid on praegu jalaga segada. Ilmari ja Tiidu vaheline pikk vimm on omaette teema. Anna andeks, aga sinu isa peab püha viha täis olema.» Raili kohendas oma pikki blonde juukseid ja küsis murelikult: «Kas nüüd pöörame meie ka veel tülli?»

«Säärast hinnangut pole just meeldiv kuulda, kuid sul on õigus. Kui lahkarvamusi õigeaegselt omavahel ära ei klaarita, muutub läbisaamine hiljem väljakannatamatuks. Vahel koguni naeruväärseks.»

«Aitäh, Timo!» ohkas naine kergendatult. «Tean, et minu avameelsust polnud kerge taluda, aga ma pidin selle välja ütlema. Muidu liituksin vaikijatega. Aga seda ma ei suuda. Nagu sa ise Koplimäel ütlesid, vajab iga inimene tunnustust. Eriti siis, kui tehtud töö on seda väärt. Ilmselt oli siin tegemist sulaselge kadedusega, sest miks muidu oli vaja see raamat maha salata.»

«Julmad sõnad.»

«Pigem poja poolt julm käitumine,» turtsatas Raili ja oma naise iseloomu tundev mees jäi vait. Seejärel juhtis ajakirjanik jutu osavalt mujale ja Timo rahunes – nad olid seda ülimalt hella teemat arutanud, kuid kardetud kokkupõrge jäi toimumata.