Näide elust, kuidas kass saab aru, kellele peab küüsi näitama

Foto: Shutterstock

Ulrica Norberg ja Carina Nunstedt tutvustavad peagi ilmuvas raamatus «Kasside tervendav vägi» põnevaid kassiuuringuid ning kuulsaid ja tundmatuid kassisõpru. Autorid jagavad ka isiklikke lugusid sellest, kuidas kass võib pakkuda raskel haiguse- või leinaajal vankumatut tuge ning tuua argiellu rõõmu.

Alatasa muutuvas maailmas kehastab kass vastandit – rahulikku, selget elurütmi. Kassi kohalolek kodus leevendab stressi, ärevust ja üksildust. Kass nurrub mõnusalt ja võib olla imeline sõber.

Ulrica Norberg ja Carina Nunstedt, «Kasside tervendav vägi». Foto: Raamat

Võttes eeskuju kassi käitumisest, õpid iseendaks jääma, nautima, mediteerima ning leidma aega mängu ja puhkuse jaoks. Kass näitab teed targema ja paremini tasakaalustatud elu suunas, milles valitseb hea energia. 

Ulrica Norberg on ajakirjanik, filmiasjatundja, joogaõpetaja ja mitme raamatu autor. Ta elab oma mehe, kahe lapse, kahe kassi ja koeraga Stockholmis.

Carina Nunstedt on tegutsenud ajakirjanikuna, andnud välja ajakirju ja kirjutanud raamatuid. Ta on kirjastaja ja taskuhäälingu «Terviserevolutsioon» produtsent ning elab oma kahe poja ja kahe kassiga Stockholmis.

Loe raamatust üht huvitavat katkendit!

***

ULRICA

Napoleon – elupäästja

Teismeeas oli mul suhe poisiga (olgu ta nimi X), kes oli minu vastu nii füüsiliselt kui vaimselt vägivaldne, aga ma ei julgenud sellest kellelegi rääkida, sest ta ähvardas, et ma kahetsen, kui räägin.

Käisin gümnaasiumi viimases klassis, muutusin üha vähem seltsivaks ja tõmbusin endasse. Loobusin sageli pidudest ja suhtlusest. Tundsin, et pean X-iga kooskõlastama, milliste sõpradega tohin suhelda, sest ta ägestus kergesti ja muutus vägivaldseks, kui ma suhtlesin kellegagi, keda ta ei olnud heaks kiitnud. Ta helistas mulle purjuspäi keset ööd ja mõnikord prõmmis uksele või seisis mu akna all ja karjus, kuni ma ta sisse lasin. Sageli rahunes ta maha, aga mõnikord pidin politsei kutsuma. Kaineks saades ta kahetses, nuttis, külvas mu kingitustega üle ja tõotas, et enam seda ei juhtu.

Minu kass Napoleon ehk Nappe, nagu ma teda kutsusin, oli oma pehme koonu ja maagilise nurrumisega alati ligidal. Tema nurrumine kõlas nagu ilus klassikaline muusika. Ma rääkisin temaga sageli, puistasin südant ja nutsin tema karvakasukasse. Oli tunne, et ta mõistab mind.

Nappe oli suur punase näoga isakass, kellel oli suurepärane iseloom. Keegi ei osanud nii uhkelt istuda ega nii hellalt õrnutseda kui tema. Ta näitas selgelt välja, et tema meelest ei mõju see poiss mulle hästi. Iga kord, kui X külla tuli, istus Napoleon demonstratiivselt seljaga tema poole ega lasknud endale pai teha.

Ühel õhtul, kui X minu pool oli, unustas ta oma kampsuni õue, kus me istusime ja kohvi jõime. Järgmisel hommikul ärgates leidsin Napoleoni lillepeenrast. Ta oli kampsuni sinna lohistanud. Ja selle peale pissinud.

Tuli mu parim sõbratar ja hakkas valjusti naerma, kui kuulis, mida Nappe oli teinud. «Nüüd pead sa küll sellele jamale lõpu tegema,» arvas ta.

Tänu sõbratari ja Napoleoni toetusele võtsin ette otsustava sammu ja palusin abi. Järgnenud päevadel püsis Nappe kogu aeg minu kõrval. Ta oleks nagu tajunud, et minu energia on muutunud ja mulle on vaja igati toeks olla, et X minu elust kaoks.

Kuna mu kõrval olid head sõbrad ja Nappe, leidsin endas vajaliku jõu suhte lõpetamiseks. See imeline, tark ja julge kass aitas mul mõista, kui tähtis on enda eest hoolt kanda ja oma õnne eest võidelda.

Ja kui vaja, tuleb küüsi näidata.