/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/09/06/15572884t1hbcef.jpg)
Anders Roslundi kaubamärk on pinget hoidvad tugeva sõnumiga põnevikud. Uues Hoffmanni ja Grensi krimiloos ta lausa ületab iseennast. Ilmunud on kriminaalromaan «Sada protsenti».
«Sa oled kõige keerulisem, tüütum, raskem kadakaspüksis-politseinik, keda ma kunagi olen näinud»
Mariana Hermansson avab kausta, laob fotod välja ning palub Ewert Grensil tooliga enda poole kolida. Jah, Ewert Grensil, kriminaalkomissaril, kes lasi endale kuuli pähe, et kõik lõpetada, kes oli surmale nii lähedal, kui inimesel üldse on võimalik olla. Kes aga nüüd, mitu kuud hiljem, teeb kõik, et tagasi saada ainus elu, mida ta elada tahab. Politseinikuna.
/nginx/o/2023/09/01/15561890t1h7544.jpg)
Fotodelt on näha, et mõrvatul ei ole verepiiskagi, kuigi käsivarred ja reied on pikuti läbi lõigatud. Kahvatuhallil mehekehal puudub igasugune punane varjund. Ta on verest tühjendatud ja kõik viitab, et ohver oli sel ajal elus.
Kriminalistid ei leidnud kuriteopaigalt midagi. Ei sõrmejälgi. Ei nahajääke ohvri küünte alt. Ei kiude ega juuksekarvu. Üldse mitte ühtegi jälge. «Kuni avastasime selle ...» Grens uurib ühte Mariana fotot. «Ikkagi verejälg,» ütleb Mariana. «Ainus tilk, mis oli sattunud ohvri käele – aga ei kuulu talle.»
Juhtumi muudab tõeliselt paeluvaks ja samal ajal äärmiselt hirmutavaks aga see, et ekstreemne mõrv on sajaprotsendilise kindlusega seotud teisega, mis toimus kaks aastat tagasi. Ewert Grens ei tea, mida uskuda. Sarimõrvareid kohtab harva. Rootsis ju peamiselt krimiromaanides? Aga kui sarimõrvareid olemas pole, siis miks tühjendatakse üks inimkeha verest? Miks põletatakse teine inimkeha erinevate vedelikega? Miks purustatakse ükshaaval kolmanda keha luud? Kui usaldusväärne tegelikult üldse on see DNA jälg?
Grens veenab ülemust, et ta tervis on komissarina töö jätkamiseks juba piisavalt hea, kuid saab vaid mõne päeva, et seda tõestada.
Loe raamatust põnevat katkendit!
***
seitse kuud tagasi
KOLMEKÜMNE SEITSME päeva jooksul, mis Ewert Grens St Görani psühhiaatriakliiniku erakorralises osakonnas veetis, läks tema olukord üha halvemaks. Räpase ja haisvana oli ta siia toodud ühest lagedaks tehtud korterist ja nüüd tundus, et ta poeb üha sügavamale enda sisse. Lammutas oma hinge, nagu oli lammutanud oma korteri. Mariana Hermanssoni ja Piet Hoffmanni külaskäikude ajal lamas liiga suurtes haiglariietes külili, vahtis enda ette ega suhelnud. Mingil moel oli see arusaadav – kui vastasvoodis kisas vahetpidamata üks noor mees, vanem naine jooksis sisse-välja ning torkas oma näo pidevalt päris lähedale ja sosistas, et lõikab nad kõik ribadeks, kui kaks teismelist kõva häälega piiblisõna kuulutasid ja mingi pikajuukseline pead vastu seina tagus ning kõik teised sügavale oma maailma peitusid.
Nelikümmend aastat oli kriminaalkomissar olnud politseimaja ebaametlik niiditõmbaja, inimesed veidi kartsid teda. Siin magas ta lukustatud uste ja läbimatute akendega anonüümsetes palatites.
Lõppemine muutus ellujäämiseks.
Viimase katsena viidi ta üle kohta nimega Maltesholmsgården. Vaimselt haigete pikaajalise hoolduse osakonda. Muutus tuli juba saabumise hommikul. Oli selgelt näha, kuidas ta ettevaatlikult hakkas tähele panema, reageerima. Osa võtma. Öö hakul lausus ta esimesed sõnad pärast laskehaavaga haiglasse sattumist.
«Võtaksin tassi kohvi.»
See oli kõik.
Aga Ewert Grensi tundjale tähendas see väga palju rohkem.
Ta oli jälle teel.
Tagasi ellu.
kolm kuud tagasi
MALTESHOLMSGÅRDEN, mis ravis hingi, oli kaunis maja kaunis kohas. Vähemalt ravis see Ewert Grensi hinge. Michéli hingega vastaspalatist, kellega nad olid üsna heaks sõbraks saanud, paistis minevat tunduvalt kauem aega, tema liikus ringiratast, kogu aeg teel tagasi lähtepunkti, kust oli püüdnud põgeneda.
Mõnel on lihtsalt rohkem auke, kuhu kukkuda.
Kriminaalkomissar tõusis ühistoa punase linaga kaetud ümmarguse laua äärest, vaate äärest rohelisele aiale ja kruusateele, mis eemal viis väikese asulani, kus ta kunagi käinud ei olnud. Pärastlõunasel jalutuskäigul läks tavaliselt hoopis piki kõrget aeda. Täpselt kaheksasada kolmkümmend seitse sammu. Piisas kolmest korrast, kahe tuhande viiesaja üheteistkümnest sammust.
Rasked hallid pilved olid rebenemise äärel, hakkas sadama, aga sellest polnud midagi, tugev vihmahoog rabises, lämmatas vaikuse, mis oli talle alati närvidele käinud. Grens kuulas piiskade kõva peksmist, nähtavus oli halvenenud, aed paistis häguselt ja maja katusel puudus sügavus. Ta tegi peo kausiks, püüdis märja kinni, tõmbas üle lauba, põskede ja läbi juuste, lükkas õhukesed ja harali karvad ühele poole.
Vahel mõtles ta naisele, keda oli julgenud armastada ja kes siis oli ta minema visanud nagu suvalise prügi, aga enim mõtles ta naise tütrele, kes oli talle nii väga meeldinud. Omaenese ristitütrele.
Astridile – kes oli teda usaldanud ja oma täiendavaks turvainimeseks pidanud kuni hommikuni, mil mees oli sunnitud kinni nabima ja vahistama tüdruku ema. Viieteistaastane tüdruk, tol hetkel ilmetu näoga, kes oli olnud marus, kuid paistnud ükskõikne. Mees ei unusta kunagi, kuidas tüdruk teda auto tagaistmelt oli vahtinud, oli tõstnud käe, nimetissõrm suunatud ette ja pöial üles, oli selle käega moodustanud relva, sihtinud ja tulistanud. Mees olekski nagu pihta saanud, oleks nagu surnud. Vahel mõtles ta, et kuhu võis minna see tüdruk, kelle isa oli ammu pildilt kadunud ja ema Grensi tõttu vanglas karistust kandis.
Ta oli imeliselt läbimärg, kui sisse tuli ja lirtsudes lihtsa toa poole astus, mis nüüd paar kuud talle kuulus. Michéli uks oli suletud, ju oli sedasorti päev. Grensi jaoks olid elu esimesed vabatahtlikud teraapiatunnid olnud edukad, nagu ka alguses pakutud ravimid, aga kõige rohkem olid pannud pilku teise suunda pöörama vestlused tolle kurva noore mehega.
Imelik.
Teisele inimesele nii lähedale jõuda.
Siin. Hullumajas.
Ka külastused olid hetked, mis näitasid, milline elu võib olla. Kelleks ta jälle tahab saada. Nüüd olid seal väljas kõige lähemad inimesed Mariana Hermansson ja Piet Hoffmann, nemad käisid igal nädalal, nagu ka Hugo, kes teadis täpselt, mida teeb, kui Grensi oma kolmeteistaastase silmadega vaatas ja teda mänguvanaisaks nimetas.
Sellele oli Grens mõelnud ka varem ja siin mõtles üha sagedamini.
Et kui inimene eluga ära lepib, siis õnnestub end jalgele ajada. Mitte selleks, et sama elu edasi elada – naaseb küll, kuid on teistsugune, ja mõnikord on teistsugune ainus võimalus.
Mõttena oli see alati õudselt hästi kõlanud, õigesti ja targalt, sõnad, mis tundusid tähtsad ja täiskasvanulikud.
Ilmselt alles praegu aga taipas ta, mida need tegelikult tähendavad.
Kui Grens sel pärastlõunal tilkuva ja vihmamärjana oma tuppa jõudis, ootas voodiserval selle päeva külaline. Veidi kohmetu külaline, kel ei olnud eriti mugav istuda tol ainsal kohal, mis oli õnnestunud leida. Või kes selgelt tundis ebamugavust, et üldse seal on. Et peab Ewert Grensile otsa vaatama, oma sõbra ja kolleegiga rääkima. Aga ta oli tulnud, sest kriminaalkomissar oli helistanud ja eraldi palunud.
«Sul läheb vist paremini.»
«Mul lähebki paremini.»
«Päris märg oled ka.»
«Läbimärg. Ujun. Sa peaksid ise sagedamini paduvihma käes jalutamas käima, Wilson. Siis on imeline mõelda.»
Erik Wilson oli inimene, kes poole aasta eest koos Mariana Hermanssoniga pärast valju püstolilasku jaoskonnas ukse maha oli löönud ja läbilastud peaga liikumatu keha juurde tormanud, kuid mitte ainult. Ta oli ka Ewert Grensi ülemus ja seega inimene, kes otsustas, kes töötab asutuses, mille nimi vaatamata igasugustele ümberkorraldustele oli Stockholmi linnapolitsei vägivallaosakond.
«Noh ... ja ...»
Wilson viipas peaga silmalapi ja sissesurutud põse suunas. Selle suunas, mis oli viltu.
« ... sinu füüsilised vigastused?»
«Silmast pole enam midagi parandada. Nii et lapi vist jätan peale. Aga ülejäänuga tulevad nad tänapäeval vist päris hästi toime. Plastiline kirurgia. Paari kuu pärast. Ega keegi saa ju puhta südametunnistusega väita, et ma enne eriti ilus oleksin olnud, nii et hullemaks vaevalt et minna saab.»
Grens naeratas. Mõeldud oli, et soojalt ja sõbralikult, kuid välja tuli pigem veidralt, kõik see viltune kiskus nagu eri suundadesse ja näo osad ei kuulunud üksteisega justkui kokku.
Ülemus ootas puhkeruumi punase linaga kaetud ümmarguse laua taga, kuni kriminaalkomissar vihmast vabanemiseks riideid vahetas. Kohv, mille kuivades ja sirgeks triigitud riietes Grens tõi, oli haigla köögis värskelt tehtud ja portselantassid olid ääretasa täis.
Nad istusid kõrvuti, puhkasid pilku rohelisel ja rahulikul.
Võis aru saada, kuidas inimesed siin tervemaks saavad, elamiseks põhjuse leiavad.
«Saan aru, miks sa tahtsid, et ma sind vaatama tuleksin.»
«Tore, Wilson. Nii et millal ...»
«Aga ei tea täpselt, kuidas peaks ütlema.»
« ... ma tagasi võin tulla?»
Jälle see väändunud naeratus. Läheb aega, enne kui ära harjub.
«Ewert, sa oled kõige keerulisem, tüütum, raskem kadakaspüksis-politseinik, keda ma kunagi olen näinud. Mulle pole see küll mingit probleemi tekitanud. Sest minu kogemuse järgi on just need keerulised, tüütud, rasked kadakas-püksis-politseinikud tõeliselt head. Kes alati ei tee nii, nagu öeldakse. Ja sina – sina ei tee kunagi nii, nagu ma ütlen, ja oled asjatundlikem nendest, keda olen kohanud.»
«Ma mõtlesin, et paari nädala pärast. Mis sa arvad? Tagasi jaoskonnas?»
«Hoolimata sellest, Ewert, hoolimata sinu asjatundlikkusest, hoolimata sellest, et oleme nüüdseks õppinud teineteist üsna hästi hindama, hoolimata kõigest ... See poleks hea mõte.»
«Misasi?»
«Et sa ...»
«Misasi poleks hea mõte?»
«... tuled tagasi. Töötad jälle politseinikuna.»
Keeruline oli aru saada, kas Grens endiselt naeratab.
Või väljendab hoopis valu.
«Mida kuradit sa ...»
«Ewert – sa võiksid ametlikult pensionile minna. Jah, uute liberaalsete pensionireeglite järgi võiksid veel kolmeks aastaks teenistusse jääda, kuni saad kuuskümmend üheksa, ja ma tean, et kord me leppisime nii ka kokku. Aga see oli enne ... jah, enne.»
«Aga ma tunnen end hästi. Hästi!»
«Sa torkasid ametirelva suhu ja lasksid kuuli läbi pea. Suurepärane, et sa elad. End paremini tunned. Mul on selle üle uskumatult hea meel. Aga see ei tähenda, et oleksid võimeline jälle politseinikuna töötama. Teiste põrguid uurima.»
Kusagil selle koha peal tõusis Ewert Grens püsti.
«Ma ei mõista.»
Nagu hakkaks minema.
Ära.
«Ei mõista.»
Wilson sirutas käe, püüdes sõpra takistada, kuid jäi hiljaks, sellepärast ilmselt pidigi häält tõstma, et kõige viimane lause kohale jõuaks.
«Ewert? Kuule? Mul on kahju ja küllap vist ei tea päriselt, kuidas seda kõige parem öelda oleks – aga ma lihtsalt ei saa sul soovitada tööle naasta.»
*
Vihm jäi tasapisi järele. Rabin vastu aknalauda vaibus ettevaatlikeks koputusteks.
Pärast Erik Wilsoni lahkumist oli Ewert Grens lihtsalt istunud ja vihmapiisku loendanud, oma kohalt ümmarguse laua taga aknast välja vaadanud ja värisevaid veeloike jälginud. Eemal läks lahti Michéli uks, Ewert nägi tema külalist, kes Michélile siira varsti-näeme-jälle-kallistuse andis, Ewert läks aeglaselt lähemale ja torkas kohe ka silma.
«Ewert, vihm ... Tuleb kena õhtu.»
«Kena õhtu – ja sul on kena sõber, Michél. Ta käib siin tihti. Paistab, et te tõesti tunnete teineteist.»
«Rohkemgi, ma arvan.»
«Rohkemgi?»
Kriminaalkomissar vaatas noort meest, kes oleks võinud olla tema poeg. Poole noorem, topelt paremas seisus.
«Rohkemgi kui sõber. Mul õdesid-vendi ei ole – aga Jon, tema on minu vend. Juba väikesest peale.»
Grens noogutas. Sai aru. Nagu nad alati teineteisest aru said.
«Ja sul, Ewert?»
«Mida?»
«Kes ta on? Kes kõigist kõige rohkem tähendab?»
Enamasti Grens enam ei kartnud – selles seltskonnas kohe kindlasti mitte. Aga see oli ikka veel üsna harjumatu. End avada.
«Minul sellist sõpra ei ole.»
«Aga ...»
«Kaks olid ja mõlemad on surnud.»
«Aga see, kelle nimi on Mariana? Ja see, kelle nimi on Piet? Ja tema poeg, vist oli Hugo, eks?»
«Ma ... nendeta oleksin ma praegu surnud. Olen tänulik, et nad mu siia tulema sundisid ja nüüd nii sageli vaatamas käivad, kui jõuavad. Aga parimat sõpra enam ei tule. Sest ma ei kavatse enam kedagi kaotada.»
Michél naeratas.
«Isegi mina ei sobi?»
«Parimaks sõbraks ei iial – sind ei taha ka kaotada.»
Ewert Grens pani käe noore mehe õlale ja hakkas oma toa poole minema, kui Michélil õnnestus see, mis Wilsonil luhta oli läinud, Grensist kinni haarata ja ta paigale sundida.
«Mis on?»
«Ei midagi.»
«Ewert – me tunneme teineteist.»
Poole noorem, topelt targem.
Michél lükkas oma ainsa tooli Grensi poole ja ise toetus väikese lauakese servale.
«Sa ütled tavaliselt, et mina näen kurb välja, Ewert. Praegu aga näed sa ise kohutavalt kurb välja.»
Grens soovis, et oskaks kunagi Michéli samamoodi aidata, nagu too praegu teda – arutles, jagas mõtteid, tahtis alati head.
«Ewert? Räägi nüüd.»
Kriminaalkomissar kehitas õlgu, näitas, et annab alla.
«Sa ütled, et ma näen kurb välja?»
«Jah.»
«Võib-olla sellepärast, et ma teadsin, kuhu teel olin.»
«Teadsid?»
«Enam ei tea, Michél.»
«Minu mäletamist mööda eile teadsid. Ja täna hommikul teadsid. Et sa oled teel – siit ära. Erinevalt minust.»
«Jah. Äsja aga kadus suund ära. See võeti mult ära.»
Ta hakkas uuesti minema. Seekord polnud Michélil kusagilt kinni haarata.
«Nüüd ma ei tea, kus tee on. Kui see üldse olemas on.»
*
Viimast korda käis Ewert Grens tavaliselt jalutamas enne magamaminekut. Pimedas, aga ikka kõrge aia äärt mööda. Kaks tuhat viissada üksteist sammu jämeda võrgu külge kinnitatud laternate valguses.
Ei ole enam kunagi politseinik?
Ei lahenda enam kunagi ühtegi mõrva?
Ei ole enam kunagi osa teiste põrgutest?
Ei püüa enam kunagi aru saada vägivalla tagajärgedest, kuidas kahe inimese kohtumine, mis kestab vaid hetke, alati muudab kuriteo ohvri elu, kurjategija elu?
Sel õhtul tundus jalgraja kuju tuttavam kui kunagi varem. Et käid muudkui ringi, ringi. Alguse ja lõputa ringjoon.
Ei ole enam kunagi kriminaalkomissar Ewert Grens?
Sel juhul – kes ta siis on?