TRAAGILINE ARMASTUSLUGU ⟩ «See oli iha, mitte kiindumus, mis sind minu külge köitis, pigem kõrvetav lihahimu kui armastus»

Foto: Shutterstock

Tallinna Ülikooli kirjastus andis välja õpetlastest armastajate Pierre Abélardi (1079–1142) ja Héloїse’i (1100/1101–1163/1164) «Isiklikud kirjad», mille on ladina keelest tõlkinud Kaarina Rein. Loe raamatust katkendit!

II KIRI

Oma isandale või pigem isale, oma abikaasale või pigem vennale, tema teenijannalt või pigem tütrelt, tema abikaasalt või pigem õelt Abélardile Héloїse’ilt.

«Isiklikud kirjad». Foto: Raamat

1. Mu kõige armsam, hiljaaegu tõi keegi juhuslikult minu kätte kirja, mille sa kirjutasid oma sõbrale lohutuseks. Päisest selle alguses nägin ma kohe, et see on sinult, ning kuna kirjutaja on mulle nii kallis, asusin ma lugema seda suurema õhinaga, et vähemalt sõnade abil manada esile pilti sellest, kelle tegeliku kohalolu ma olen kaotanud.

2. Mul on meeles, et kiri sisaldas ennekõike vaid sapiseid ja kibedaid sõnu, kirjeldades meie kloostrissemineku kurba lugu ja kannatusi, mis sind ikka on saatnud, mu ainus. Sa oled tõepoolest täitnud sõbrale kirja sissejuhatuses antud lubaduse, nimelt panna ta mõistma, et tema katsumused on sinu omadega võrreldes tühised ja väikesed. Pärast seda, kui sa kõigepealt tegid ilmsiks selle, kuidas su õpetajad sind taga kiusasid, ning seejärel ülimalt reeturliku vägivalla sinu keha suhtes, lasid sa oma sulel kirjeldada oma kaasõpilaste Albéric de Reimsi ja Lotulphe Lombardlase kohutavat kadedust ning mõõtmatut vaenu. Sa ei läinud mööda sellestki, mis juhtus nende ässitusel sinu hiilgava teoloogiaalase teosega ning sinu endaga, kes sa olid justkui vangistusse mõistetud. Seejärel asusid kirjeldama oma abti ja silmakirjalike vendade sepitsusi ning koledat laimu, mida nood kaks valeapostlit sinu kohta levitasid äsjamainitud vastaste õhutusel. Edasi rääkisid sa skandaalist, mis tõusis kõikjal, kui sa andsid oma palvelale tavatu nime Le Paraclet. Jutustuse oma õnnetust saatusest lõpetasid sa, kirjeldades väljakannatamatuid ning ikka veel kestvaid tagakiusamisi julmima väljapressija ning kõlvatuimate munkade poolt, keda sa kutsud oma poegadeks.

3. Ma arvan, et keegi ei suuda neid ridu lugeda ega kuulata, ilma et ta silmad täituksid pisaratega. Ent mulle kiri mitte ainult ei meenutanud minu valu, kirjeldades põhjalikult kõiki üksikasju, vaid ka suurendas seda, kuivõrd sa jutustasid, et sind varitsevad ohud üha kasvavad. Nii oleme kõik olnud sunnitud üheskoos sinu elu pärast kartma ning oodanud meeleärevuses ja peksleval südamel pidevalt viimseid teateid sinu surmast. Me palume sind, Kristuse nimel, kes siiani on sind ühel või teisel moel kaitsnud, hoidmaks sind endale, et sa suvatseksid Tema ja enda alandlikke teenijannasid kirja teel pidevalt kursis hoida nende tormidega, milles sa heitled, nii et vähemalt meie, kes me ainukesena oleme jäänud sinu poolele, saaksime osa sinu muredest ja rõõmudest.

4. Kui keegi kannatab, pakub kaastunne pisutki tröösti, ning iga murekoorem, mida jagatakse teistega, tundub olevat kergem. Ent kui tormid sinu ümber pisut vaibuvad, ära kõhkle kirjutamast, sest me ootame sinult kirja nii väga! Ning mida iganes sa ka peaksid meile kirjutama, on juba see, et sa meid meeles pead, meie jaoks suur kergendus. Kuivõrd oodatud on kiri, mis tuleb kaugelt sõbralt, sellele osutab Seneca isikliku näite varal, kui ta kirjutab oma sõbrale Luciliusele nii: «Ma tänan sind, et sa nii sagedasti kirjutad, sest seeläbi näitad sa end mulle ainsal viisil, mis on sinu käsutuses. Alati kui ma saan sinult kirja, tunnen ma kohe, et me oleme koos. Kui juba eemaloleva sõbra pilt on meile armas, kuna see meile teda meenutab ning pehmendab meie igatsust tema järele isegi petlikule ja tühjale trööstile vaatamata, kui palju meeldivam on siis kiri, mis sisaldab tegelikke märke sellest, kellest me tunneme puudust?»(137) Ent Jumalale tänu, et sa vähemalt sel moel saad olla meie juures, ilma et seda takistaks kellegi vaenulikkus, ilma et seda pärsiks mingi raskus, ilma et see viibiks – ma palun sind – sinu hoolimatuse tõttu.

5. Sinu pikk lohutuskiri oma sõbrale oli ajendatud tema õnnetustest, kuid sa oled kirjeldanud iseenda omi. Jutustades neist üksikasjalikult, püüdsid teda lohutada, kuid muutsid meie kurbuse veel suuremaks, ning oma püüdluses tema haava ravida oled sa meile löönud uue valusa haava ja ka eelmise hullemaks muutnud. Ma palun sind, vaigista seda piina, mille sa ise oled tekitanud, sina, kes sa nii hoolega oled püüdnud leevendada valu, mida teised on põhjustanud. Kahtlemata oled sa hoolt kandnud oma sõbra ja kaaslase eest ning seeläbi täitnud sõpruse ja vennalikkuse nõude. Ent meie ees, keda võib kutsuda pigem lähimateks sõpradeks kui lihtsalt sõpradeks ning pigem tütardeks kui kaaslasteks või nimetada mõne veelgi meeldivama ja pühama nimega, kui see suudetakse välja mõelda, on sinu võlg suurem. Kuid selleks, et kindlaks määrata, kui suur on sinu võlg meie ees, pole vaja ei tõendusi ega tunnistusi – justkui peaks tõestama midagi kaheldavat –, ning kui ka kõik vaikiksid, kisendaks asi ise enda eest.

6. Sest Jumala järel oled sina ainuke, kes on loonud selle paiga, ainuke, kes on rajanud selle palvela, ainuke, kes on ehitanud meie koguduse. Sa pole midagi ehitanud teiste rajatud alusele.(138) Kõik siin olev on sinu enda looming. See tühermaa oli vaid metsloomade ja röövlite päralt ega olnud kunagi näinud inimeste eluaset, kunagi polnud seal olnud ühtegi maja. Kesk metsloomade koopaid, kus röövlid tavatsevad end peita, kus Jumala nime isegi ei mainita, seal püstitasid sa Issandale eluaseme ning pühitsesid Püha Vaimu nimel templi. Selle ehitamisel loobusid sa kuningate ja vürstide toetusest, ehkki sa seda oleksid võinud saada piiramatult. Sa soovisid, et selle rajamine oleks vaid sinu enda töö. Kleerikud ja teised õpilased, kes tormasid võidu, et sinu loenguid kuulata, varustasid sind kõige hädavajalikuga. Ka need, kes elasid kiriku sissetulekutest ega olnud õppinud kingitusi tegema, vaid üksnes vastu võtma, ja kes olid harjunud saama, mitte andma, muutusid oma annetustes heldeks, et mitte öelda pillavaks.

7. Nii on see uus ja püha mõttega rajatud rohtaed sinu oma, see on tõesti täielikult sinu. Selle ikka veel väga õrnad taimed vajavad rohket kastmist, et kasvada. Naissoo loomuse tõttu on see istandus väga nõrk ja oleks habras ka siis, kui see poleks uus. Seetõttu nõuab see hoolikat ja usinat harimist, Apostli sõnade kohaselt: «Mina istutasin, Apollos(139) kastis, kuid Jumal laskis kasvada.»(140) Apostel oli istutanud ja oma õpetamise kaudu rajanud usu alustala korintlastele, kellele ta kirjutas. Seejärel kastis Apostli õpilane Apollos neid pühade manitsustega ning nii kinkis Jumala arm neile vooruste kasvu. Sa ise hooldad praegu viinamäge, mille keegi teine on rajanud ja mis on sinus tekitanud vaid kibestumist – sinu manitsused on tihti kasutud ja sinu pühad sõnad jõuavad kurtide kõrvadeni. Sina, kes sa niivõrd hoolsalt kannad hoolt võõra viinamäe eest, mõtle sellele, mida sa oled võlgu omaenda viinamäele! Sa õpetad ja manitsed tulutult kangekaelseid, kasutult pillud sa oma jumaliku kõneoskuse pärleid sigade ette.(141) Sina, kes sa tood sääraseid ohvreid tõrgestele, mõtle järele, mida sa peaksid tegema kuulekate heaks! Sina, kes sa näitad üles sellist lahkust vaenlaste vastu, mõtle sellele, mida sa oled võlgu oma tütardele! Kõigele lisaks, kui ma jätan oma õed välja, pea silmas, kui palju oled sa võlgu minule. Oma võla kõigi nende ustavate naiste ees võid sa seda suurema ustavusega ära maksta mulle, sinu ainsamale.

8. Sa tead oma erudeerituses paremini kui mina oma tühisuses, et pühad isad on kirja pannud suure hulga olulisi teoseid, mis on mõeldud pühadele naistele õpetuseks, juhatuseks või lohutuseks, ja sedagi, kui hoolitsevalt on nad seejuures toiminud. Seetõttu olin ma suures hämmingus, kui sa meie algusaegade ebakindlas püüdes elada kloostrielu näisid meid pikalt unustanud olevat. Sest ei austus Jumala vastu, armastus meie vastu ega pühade isade eeskuju ei ajendanud sind püüdma mind minu kõhklustes ja minu pikaajalises laastavas kurbuses kas suusõnal või kirja teel lohutada. Ära unusta ka seda, et need kohustused, mis sind minuga köidavad, on eriliselt siduvad, sest oleme sinuga ühendatud abielu püha sakramendi läbi. Mõtle sellele, et sinu vastutus minu ees on seda suurem, et mina, nagu kõik teavad, olen sinu vastu alati tundnud piiritut armastust.

9. Sa tead, mu kõige kallim, ning teavad ka kõik teised, kui paljust olen ma sind kaotades ilma jäänud ja milliste kahetsusväärsete asjaolude tõttu viis jõletu ja kõigile teada olev reetmine selleni, et ma ei kaotanud mitte üksnes sind, vaid ka iseennast. See aga, mil viisil ma sind kaotasin, tekitab mulle märksa suuremat valu kui kaotus ise. Ent mida tõsisem on valu põhjus, seda tugevamaid rohte on vaja selle leevendamiseks. Ning keegi teine peale sinu ei saa mulle neid anda, sest nagu sina üksi oled mu valu põhjus, nii suudad sina üksi mind ka trööstida. Vaid sina üksi saad mind panna kurbust tundma, vaid sina üksi saad mulle pakkuda rõõmu või lohutust. Sina üksi oled mulle rohkelt võlgu, iseäranis nüüd, kui ma olen täitnud kõik sinu käsud kuni selle piirini, et mina, olles võimetu sulle vähimalgi määral kurja tegema, olen sinu käsu peale talunud enda hävitamist. Ning eelöeldust veelgi imekspandavam on see, et armastus muutus selliseks hulluseks, et see röövis iseendalt ainsa, mida see ihaldas, ilma et oleks olnud tagasi saamise lootust, kui ma sinu käsu peale kohemaid vahetasin riietust ja mõtteviisi, et tõendada, et sina oled mu keha ja mõttelaadi ainus valdaja.

10. Jumal teab, et ma pole sinu juurest kunagi otsinud midagi muud peale sinu enda – vaid sind olen ma ihaldanud ning mitte midagi, mis on sinu oma. Ma ei oodanud ei abielu ega pulmakinke, ma ei püüdnud rahuldada omaenda himusid või soove, vaid sinu omi, nagu sa hästi tead. Ning kui sõna «abikaasa» näibki olevat püham ja tugevamini siduv, tundus sõna «sõbratar» mulle meeldivam, või kui sa pahaks ei pane, ka sõnad «konkubiin» või «hoor». Ma kujutasin endale ette, et mida rohkem ma ennast sinu pärast alandan, seda suurema soosingu osaliseks ma sinu juures saan ja teen seeläbi ka vähem kahju sinu erakordsele kuulsusele. Seda pole sa ka ise täielikult unustanud, nagu on näha ülalmainitud kirjast, mille sa kirjutasid lohutuseks sõbrale ja kus sa ei jäta mainimata mõningaid põhjendusi, mis ma esitasin, püüdes sind veenda loobuma meie abielust ja õnnetusttoovast pulmakambrist. Ent sa vaikid maha suurema osa argumente, millega ma tõstsin armastuse abielust kõrgemaks ja vabaduse ülemaks köidikuist. Kutsun Jumalat tunnistajaks, et kui terve ilma valitseja Augustus oleks mind pidanud vääriliseks kosimisega austada ja pakkunud kogu maailma minu alatiseks omandiks, oleks mulle ikkagi tundunud armsam ja sündsam olla kutsutud pigem sinu hooraks kui tema keisrinnaks.

11. Sest inimese väärtus ei ole suurem, kui ta on teistest rikkam ja võimsam, sest need omadused põhinevad õnnel, väärtus aga voorusel. Naine, kes meelsamini abiellub rikka kui vaese mehega ja ihkab rohkem oma abikaasa varandust kui teda ennast, pakub ennast müügiks. Iga naine, kes abiellub sedasorti soovidest lähtuvalt, väärib palka, mitte armu. Silmnähtavalt ihaldab ta mehe varandust, mitte meest ennast, ning võimaluse korral on ta valmis end müüma rikkamale mehele, nagu filosoof Aspasia(142) veenvalt selgeks teeb Xenophonile(143) ja tolle naisele oma tuntud tõestuses, millest kirjutas sokraatik Aischines.(144) Sest kui Aspasia oli need sõnad kuuldavale toonud, püüdes neid omavahel lepitada, lõpetab ta sel moel: «Kui te ei jõua veendumuseni, et kogu maailmas pole olemas paremat meest ega väärilisemat naist, siis jääte alati tundma piinarikast igatsust selle järele, mida te usute olevat parima, nii et sina tahad olla abielus parima naisega, sinu naine aga parima mehega.»(145) Aspasia mõttetera oli tõepoolest ülev ning enam kui filosoofiline, sest siin tuleb ilmsiks pigem tarkus ise kui õpetatus.

12. Abikaasade puhul on see eksiarvamus püha ja enesepettus vaga, et täiuslik armastus hoiab abieluliitu puutumatuna mitte niivõrd keha vooruslikkuse kui hinge karskuse läbi. Ent see, mis teistele naistele on osaks saanud enesepettusest, sai mulle osaks ilmse tõe läbi, sest minagi arvasin sinust sedasama, mida teised naised oma abikaasadest, ent minu puhul kõik mitte ainult ei uskunud, vaid teadsid, et minu armastus sinu vastu on nii palju ehtsam, sest see ei pidanud mingilgi moel tuginema enesepettusele. Milline kuningas või milline filosoof oleks suutnud tõusta sinu kuulsuseni? Milline piirkond, milline linn või küla poleks põlenud soovist sind näha? Ning kui sa avalikkuses ringi liikusid, siis kes, küsin ma sinult, poleks kohale kiirustanud, et sind silmata, kes poleks küünitanud kaela, et saata sind pilguga, kui sa eemaldusid? Milline abielunaine või milline noor tüdruk ei nutnud sinu järele, kui sa olid ära, ega põlenud erutusest sellal, kui sa olid kohal? Milline kuninganna või muu vägev naine poleks kadestanud minu rõõme ja abieluvoodit?

13. Ent ma möönan, et sinu juures olid iseäranis kaks asja, millega sa oleksid koheselt võitnud iga naise südame, nimelt sinu luule- ja lauluanne. Nagu me teame, on neid andeid teiste filosoofide seas ette tulnud äärmiselt harva. Oma lauludega suutsid sa mängleva kergusega filosoofia vaevadest lõõgastuda. Sinust jäi maha hulk armastuslaule ja -luuletusi, mida tihti ette kanti, kuna nii sõnad kui viis olid sedavõrd võluvad, et sinu nimi püsis pidevalt kõigi huulil. Isegi neid, kes ei mõistnud sõnu(146), sundis meloodia sulnidus sinu nime meelde jätma. Eelkõige just sellepärast igatsesid naised õhates sinu järele. Ning kuna suurem osa neist lauludest laulis meie armastusest, tegid need mind kiirelt paljudes maanurkades tuntuks ja paljudes naistes lõi lõkkele kadedus minu vastu. Kui ilus olid sa nooruses nii kehalt kui hingelt! Milline naine, isegi kui ta mind tollal kadestas, ei haletseks mind nüüd minu õnnetuses, mis on mult röövinud säärased rõõmud? Millises mehes või naises, isegi neis, kes olid kord minu vaenlased, poleks nüüd tärganud kaastunne minu vastu? Ehkki olen ülimal määral kahju teinud, tead sa siiski, et minul pole selles süüd. Kuritegelik pole mitte tegu, vaid kavatsus, ning õiglus peaks kaaluma mitte tehtut, vaid seda, millises meeleseisundis see tehti. Milline on minu meelestatus alati olnud sinu suhtes, seda võid hinnata vaid sina, kes sa oled seda tunda saanud. Ma lasen kõike sinul hinnata, alistun kõiges sinu tunnistusele.

14. Ütle mulle vaid, kui võimalik, mispärast sa meie kloostrisse mineku järel – mis sündis üksnes sinu otsusel – oled mind sel määral hooletusse jätnud ja unustanud, et sa ei lase mul rõõmu tunda vestlusest sinu külaskäigu puhul või trööstist, mida võib pakkuda kiri. Selgita mulle seda, kui võimalik, ma palun sind, või ütlen ma ise välja selle, mida ma tunnen ja mida kõik kahtlustavad. See oli iha, mitte kiindumus, mis sind minu külge köitis, pigem kõrvetav lihahimu kui armastus. Sellest päevast, kui sa enam ei saanud oma ihasid rahuldada, kadus ka selle nimel tunnete näitamine. See pole pelgalt minu, vaid kõigi kahtlus, mu armsaim. Selles pole midagi isiklikku või varjatut, see arvamus on üldine ja avalik. Oleks vaid nii, et see üksnes mulle nõnda paistab, ning sinu armastus leiaks teiste ees mõne vabanduse, misläbi mu valu suudaks leida mingisugustki leevendust. Kui ma vaid oskaksin välja mõelda põhjendusi, millega sind välja vabandada ja mingilgi moel varjata iseenda vähest väärtust.

15. Niisiis ma anun, et sa pööraksid tähelepanu sellele, mida ma palun – sa näed, et see pole suur palve ning sul on kerge seda täita. Kuni mind on ilma jäetud sinu kohalolust, saada mulle vähemasti sõnade vahendusel – mida sul on külluses – armas pilt iseendast. Mul pole mõtet loota heldust tegudes, kui sa oled tõrges sõnades. Ma olen uskunud, et pälvin sinult palju, kuna olen teinud sinu pärast kõik, jäädes nüüdki sulle täiesti kuulekaks. See polnud ju mingisugune kutsumus, mis sundis mind noore tüdrukuna kloostri karmuse kasuks otsustama, vaid üksnes sinu käsk, ning kui ma ei vääri sinu tänu, võid ise otsustada, kui mõttetud on olnud minu vaevad. Ma ei saa selle eest oodata tasu Jumalalt, sest on selge, et ma pole seni teinud midagi armastusest tema vastu. Kui sina tõttasid Jumala juurde, siis järgnesin ma sulle, tõepoolest, ma kiirustasin enne sind kloostrirõivastesse riietuma – ehk mõtlesid sa siis, kui sa sundisid mind nunnaloori vastu võtma ning kloostrivannet andma enne, kui sa iseennast Jumalale üle andsid, sellele, kuidas Loti naine ümber pöördus.(147) Ma tunnistan, et sinupoolne usalduse puudumine minu vastu selles ühesainsas küsimuses täitis mu valu ja häbiga. Jumal teab, et sama vähe oleksin ma kõhelnud siis, kui sa oleksid tõtanud põrguleekidesse, ja käskinud mul ees minna või järgneda. Mu süda polnud ju minu enda, vaid sinuga; iseäranis on see nii praegu: kui ta ei ole sinuga, pole teda kuskil. Ta ei saa tõepoolest kuidagi elada ilma sinuta. Tee nii, et tal oleks sinuga hea, ma anun sind. Ent hea saab tal olla vaid siis, kui ta leiab sinus vastutulelikkust, kui sa vastad armule armuga(148), vähesega rohkele, sõnadega tegudele. Oleks vaid nii, mu kallis, et sinu armastus mind vähem usaldaks, et sa tunneksid suuremat ärevust! Ent mida rohkem ma sulle nüüd kindlust juurde andsin, seda enam tuleb mul taluda sinu ükskõiksust.

16. Ma anun sind, tuleta meelde, mida ma olen teinud, ja mõtle sellele, kui palju sa oled mulle võlgu. Siis, kui ma koos sinuga nautisin lihalikke rõõme, kahtlesid paljud, kas ma teen seda armastusest või üksnes himust. Ent nüüd tõendab lõpp alustatut – ma olen endale keelanud kõik rõõmud, et alluda sinu tahtele. Ma pole endale jätnud midagi peale tõendamise, et olen nüüd veel rohkem sinu oma. Kaalu siis, milline on sinu ebaõiglus, kui sa sellele, kes väärib rohkemat, annad vähem, lausa mitte midagi, iseäranis, kui sinult palutakse väikest asja, mille täitmine on sulle väga lihtne. Seega anun ma sind Jumala nimel, kellele sa oled end pühendanud, et sa taastaksid oma kohalolu sel viisil, nagu sul on võimalik, see tähendab mulle mõnd lohutavat kirja saates, kasvõi selleks, et ma saaksin jõudu juurde, pühendumaks suurema andumusega Jumala teenimisele. Varem, kui sa ahvatlesid mind häbiväärsetele naudingutele, külvasid sa mind kirjadega üle ja tõid rohkete lauluviisidega oma Héloïse’i nime paljude huulile. Igalt tänavalt ja igast majast kõlas minu nimi vastu. Ent kuivõrd õigem oleks mind nüüd õhutada Jumala poole pöörduma kui tollal lihahimu poole? Ma anun sind, kaalu seda, mida sa oled võlgu, mõtle sellele, mida ma palun. Ma võtan oma pika kirja kokku lühidalt: jää hüvasti, mu üks ja ainus.

Märkused:

137. Seneca, Moraalikirjad Luciliusele, 40, 1. Vt eestikeelses vahenduses ka Lucius Annaeus Seneca, Moraalikirjad Luciliusele, tlk Ilmar Vene. Tartu: Ilmamaa, 1996, lk 111.

138. Vrd Rm 15:20.

139. Apollos oli 1. saj pKr elanud juudi päritolu Aleksandria kristlane, keda on Uues Testamendis korduvalt mainitud. Tema osa oli oluline Ephesose ja Korintose kirikute varases arengujärgus.

140. 1Kr 3:6.

141. Vrd Mt 7:6.

142. Aspasia Mileetosest oli Ateena strateegi Periklese (u 495–429 eKr) teine naine. Ateenasse saabus ta 450. aasta paiku eKr. Aspasia oli haritud ja teravmeelne, Periklese naisena osales ta linna juhtimises ja mõjutas Periklese otsuseid. Plutarchose „Periklese eluloo“ (24, 3–4) andmetel omas Aspasia haruldast poliitilist taipu.

143. Xenophon (u 430–354 eKr) oli Sokratese õpilane ja vanakreeka ajaloolane, teoste „Anabasis“, „Hellenika“, „Mälestused Sokratesest“, „Kyrose kasvatus“ jt autor.

144. Sokraatik Aischines oli Sokratese õpilane, kes kirjutas mitmeid dialooge, millest on säilinud vaid fragmente. Toodud tsitaat ei näita siiski, et Héloïse oleks kreeka keelt osanud, kuivõrd see lõik oli keskajal tuntud Cicero tõlke kaudu.

145. Cicero, Ainestiku leidmisest (De inventione), 1, 52.

146. Ilmselt olid laulud ladina keeles.

147. Vrd 1Ms 19:26.

148. Jh 1:16.