Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab kätte võtta Jüri Liiva värskelt ilmunud «Suure rohepesu käsiraamatu».
Sinijärv soovitab: lolluse vähendamiseks just seesugused raamatud tehtud ongi
See Jüri Liiv oskab kirjutada küll. Kunagi tegi ta ühe õhtuõpiku (oli vist keemia, kindlasti mitte al(g)keemia?) ja seda oli lust lugeda nii noortel kui mitte nii vägadel. Ning nüüd on raamat uus, mis tõenäoliselt suudab välja vihastada kõik, kel on mingi kindel kõikumatu seisukoht kliima, ilma ja maailma suhtes. Sest kindlad ja kõikumatud seisukohad ei sobi Jüri Liivale teps mitte. Ta võtab noid vabalt loksutada ühele ja teisele poole. Argumenteeritult.
Ja see mulle täiega meeldib. Kõigist asjadest on võimalik kõnelda, kõigega tohib kaasa mõtelda, mitte millestki ei peaks (eriti mitte ideoloogilistel kaalutlustel) eemale põrkuma. Tõsi on, et uskujate usku ei saa röövida, usk ei ole arutlemise koht. Usu ja selle vormide üle saab kusjuures lõputult läbi rääkida, iseasi, kas tost tegevusest vähimat tolku on. Kes rohepöörisesse sattunud ning kirglikult omadega põhja armastab minna – no head teed talle. Kes paaniliselt majanduskasvu järele küünitab ning inimelu vaid vabaturu p- ja küünistesse anda ihaldab – mis parata. Parlanks, balanss ja tasakaal kõlguvad kusagil vahepeal ning kui meil veab, tunneme ära, kuidas/kunas/kus just. See punkt, kus pendel peatub, kui tsiteerida klassikut.
Rohepöörangute relsistajatel tuleks Jüri Liivi raamat kohe ja kaks korda läbi lugeda. Rasketest teemadest kergesti rääkida on omaette kunst. Teha seda neutraalselt, andes põhjendet nätakaid sinna- ja tännapoole on veel suurem oskus. Kes targemaks saada tahab, lugegu läbi, kes tuimalt edasi kütab, kulutab taastumatut ressurssi. Tekitades seejuures seda ainsamat lõputult taastuvat – puhast inimlikku lollust.
Selle lolluse vähendamiseks seesugused raamatud tehtud ongi. Ma ei ole Jüri Liivaga kaugeltki kõigis asjades nõus, ent mulle meeldib, kuidas ja et ta mind neist mõtlema paneb. Loodan, et mõtlema hakkavad veel paljud ning siis on meil tõesti veel lootust. Lolliks minna ei tohiks ju üht- ega teistpidi.