LUGEMISSOOVITUS ⟩ 2 uut luulekogu, mis pakuvad puhast naudingut

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab kaht luulekogu: Indrek Hirve «Aokarikat» ja Linnar Priimäe «MEΔEIAT».

Indrek Hirv, «Aokarikas». Foto: Raamat

Indrek Hirv on pealkirjatsi lähenedes nagu Robert Ludlum. Alati on tal raamatunimes sees millegi miski. «Uneraevust» alates, vastse «Aokarikaga» lõpetades. Seniks, kuniks. Kuuldavasti on jõulu eel uus valik trükisoe, eks me näe, Hirve küte ei rauge. Kui nüüd punakirjanikega võrrelda, siis näiteks «Enn Kalmu kaks mina» ei saaks olla Robert Ludlumi teos. «Vaeslapse käsikivi» pealkirjajärgselt võiks. Kumbki aga ei saaks kuidagi kaunistada Indrek Hirve raamatu kaant. No ega Indrek Hirvel Paul Kuusbergi ega August Jakobsoniga palju muud ühist olegi, kui et mingi ajavahemiku jooksul olivad nad kõik korraga elus ning rikastasid oma eksistentsiga Eesti Nõukogude Sotsialistlikku Vabariiki. Õnneks ei mäleta tänased tegusad enam ei eelmainit riiklikku perversiooni ega ilmselt ka nimetet autorite teoseid. Indrek Hirve seevastu polegi vaja mäletada, ta loob ja lauleldab täiesti tänases päevas ning «Aokarikas» on klaar poeesia igaühele, kel mingisugunegi luulesoolikas ajuvahhe siginenud. Hirv on vähesi poeete, kes oskab nö vana head luuleilma vigurdamata me praegusse meeleruumi tuua, kaotamata kvaliteeti. Mingitel aastatel muutus ta mu jaoks terake tüütuks (tekst lahjenes kuidagi, autor tundus eba- ent järjekindlana), ent leidis end kohe üles ja praegu ma puhtalt naudin. Imelik – Indrek Hirv oli mu lemmikluuletajate hulgas jo siis, mil ise alustin, ent on ka nüüd. Sellisi palju ei ole. Kui üldse. Osata olla ühtaegu õrn ja jõuline, minna hinge ja hoida distantsi… Peen mäng.

Linnar Priimägi, «MEΔEIA». Foto: Raamat

Linnar Priimäega on veidi keerulisem. Ühalt on nad ju Indrekuga päris sarnased – enamvähem samavanad intellektuaalid, heljuvad terake kõrgemates kihistustes, esteedid igal juhul, kaunikesti konservatiivsed ka. Aga kui luulet loed, siis vormiline laks tuleb ärtust ära – Linnar teeb riimilist ja vormikindlat värsistust. Nagu Indrek kunagi tegi. Ka Linnar on varem keerukamat teinud, praegu rahulikuma rütmi võtnud. Et natukene kriitiline olla, ütlen, et viimase luuletuse viimases reas asendanuksin sõna «virvendab» sõnaga «veikleb», puhtalt rütmi huvides. Muidu ilus armastuspoeem, hea lugeda sõnaga ringi käimist mõistvat inimest. Olen kunagi teinud ühe raamatu ainult riimis luuletustest, see oli vahva ettevõtmine. Usun, et ka Linnar ei pea end teab mis suureks luuletajaks, aga tunneb rõõmu, et oskab näidata, mida tema mõistab, ent kahetsusväärselt paljud kirjutajahakatised enam mitte. Äge värk. Värise, Goethe – Priimägi naksab tagumikust. Kui tahab. Sest oskab.

Tuleb kiita ka kunstilist külge. Olgu, laidame esiteks ära. Läbiv kriitpaber haiseb tänapäeval ju hirmsasti. Ent Linnar Priimägi peab lõhnama, mitte haisema! Aroomjas, parfümeerne – paluks nii. Raamatus kasutet Argo Soodla maalid mõistagi väärivad ilupaberit. Raamatu hakul on autori portree – meenub, et enam kui nelikümmend aastat tagasi maalis ka Indrek Hirv Linnar Priimäest portree. Tartu vaimuruumis haakuvad nad kindlasti kaunisti.