Omaaegset Tartu tudengielu ei ole siin kavas ei mälestuste kirgastavas valguses ülistada ega ka vanainimese vaatepunktist range komblusvalvuri ja pahura moralisti pilgu läbi tagantjärele hukka mõista. Püüan seda kummalist, võib isegi öelda, pöörast maailma, kus me, alma mater Dorpatensis’e «muusapojad», toona elasime, lugejale tõetruult ette maalida. Sest vaevalt ta seda iial lõpuni mõistaks. Isegi minul, kes ma olen – pean seda häbiga tunnistama – selles muusadest ammugi hüljatud «muusalinnas» kümme täissemestrit logelnud, on tagantjärele tunne, et ma polegi seda aega päriselt läbi elanud, vaid et see oli nagu pöörane unenägu, mille uskumatuid ja segaseid sündmusi suudan veel vaevu meenutada.