Romaan, milles lapsed mängivad oskuslikult õelaid mänge

Margaret Atwood. Foto: Jordan Strauss/AP/Scanpix

Margaret Atwoodi «Kassisilm» pakub meisterlikku uurimust, kuidas lapsepõlves löödud haavad ülejäänud elu mõjutavad, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

1940ndad-1980ndad, Toronto. Elaine'i varajane lapsepõlv möödus bioloogist isa tõttu välilaagrites, ainsaks mängukaaslaseks paar aastat vanem vend. Kui pere äärelinna maja ostab, on kõik tema jaoks uus - koolis käimine, tüdrukutega sõbrustamine, nende kombed ja mängud. Elaine ei tea, kuidas käituda ja see asetab ta teiste meelevalda. Poisid kasutavad võimuvahekorra välja selgitamiseks jõudu, aga tüdrukutel käib see keerulisemalt. Hiljem saab Elaine'ist omapärase käekirjaga kuulus kunstnik, kes pole aastaid kunagist kodulinna külastanud, kuni autorinäitus naise tagasi Torontosse mälestuste juurde toob.

Margaret Atwood, «Kassisilm». Foto: Raamat

«Kassisilm» võtab luubi alla kogu Elaine'i elu plikapõlvest keskeani, pajatades sõpradest ja vaenlastest, häbist ja hirmust, alandusest ja kättemaksust, kodusest kasvatusest ja soovist meeldida, põhjustest ja tagajärgedest. Olin kuulnud, et romaan räägib väikeste tüdrukute õelusest ja lugu algabki pisikese Elaine'i igapäevatoimetustega. Unustage tänapäeva kirjandusele omaselt äärmuslikud deemonlapsed. Atwoodi eesmärk ei ole šokeerida ning ta suudab end väljendada ka jubedusi ritta ladumata. Vastik maik jääb ka siis, kui osa Elaine'i läbielatust jääb ridade vahele.

Olin valmis, et romaan rabab mind, aga mitte selleks kui õõvastavalt tavaline sündmustik näib. Tõeliselt õelad mängud on maskeeritud sõpruseks, kus kõik toimub kiusualuse hüvanguks. Raamatu toimumisajast on pea sada aastat möödas, aga midagi ei ole muutunud. Võin omast kogemusest öelda, et vähemalt minu lapsepõlve pisikesed plikad olid täpselt samasugused. Igalpool leidub Cordeliaid, kes piire tahavad katsetada ja mängukaaslasi oma tahte kohaselt voolida.

Lapseiga moodustab vaid osa raamatust, kuid jääb lugejaga ülejäänud aja samamoodi kaasas käima kui peategelasega, kelle elu see mõjutab. Paralleelid mineviku ja oleviku vahel on seda mõjusamad, et neid ilmestab veelgi tema venna kiindumus füüsikasse ning komme õde aeg-ruumi teemal harida. Lapsepõlv ja naise käitumine on lahutamatult läbi põimunud, nagu ilmneb selgelt tema maalidest. Mind paelusid romaanis kujutatud käitumismustrid väga.

«Kassisilm» kätkeb ka toredaid mälestusi, aga mulle ei meenu, et oleksin lugedes kordagi rõõmu tundnud. Kõige rohkem läks korda see hetk, kui rollid ümber pöördusid, sest see ei toonud endaga kaasa mitte mingisugust õnnetunnet, vaid näitas halastamatult, kuidas lapsepõlve deemonitel olid oma deemonid. Kõik ei ole kunagi must-valge. Lihtsat ja lõbusat lugemist sellest romaanis ei leia ja ka lõpp ei anna rahu, ainult hulganisti mõtlemisainet.