Vanemad ja vend hukkuvad autoõnnetuses - mida see traagika mehega teeb?

Austria-Ungari kultuuripärandi negatiiv. Thomas Bernhard (1931–1989) vihkas oma kodumaad niivõrd, et keelas isegi oma näidendite mängimise Austria teatrites. Foto: Wikimedia Commons

Varrakult on ilmunud Thomas Bernhardi romaan «Ärakustutamine», mille tõlkis Mati Sirkel, toimetas Katrin Kern ja kujundas Mari Kaljuste.

«Ärakustutamine» on Thomas Bernhardi viimane ja mahukaim romaan, ilmunud 1986. aastal. Ühtlasi on see tema viies romaan eesti tõlkes. Selles laiendab Bernhard (küll minajutustaja Franz-Joseph Murau suu läbi) oma programmilist ja seni pistelist antiaustrialikkust, nii et see käib kõikehõlmavalt kogu Austria riigi ja «Austria inimese» kohta. Ja samas on see sõimukanonaad ometi vaid taustaks inimliku traagika avamisele minajutustaja elus, mida on kujutatud sellise kirjandusliku ja keelelise virtuoossusega, et see on teinud Bernhardi kõige kiuste uuema Austria kirjanduse klassikuks.

Thomas Bernhard, «Ärakustutamine. Lagu». Foto: Repro

Saanud teada oma vanemate ja venna hukkumisest autoõnnetuses, vaatab Roomas elav vaimuinimene Murau tagasi oma elule ja päritolule, kirjeldades eriti viimast nii süngetes värvides, et võtab oma mälestuste kirjapanemist ühtlasi nende ärakustutamisena, lootes nii neist vabaneda. Romaan koosneb kahest, ühegi taandreata kirjutatud osast: «Telegramm» ja «Testament». Teine osa kujutab Murau osalemist vanemate ja venna matustel, kus taasavanevad tema mälestuste lüüsid kuni ootamatu lõpplahenduseni. Süüdistajana ei mõista Murau, kui palju ta ise jagab seda, mille teistes või «Austrias» hukka mõistab, pääsemata lahti mineviku taagast. Seda vastuolulisust serveerib Bernhard teatud kiuslikkusega, kuid sedavõrd osavalt nii meeles kui keeles, et lugejat vahest ei peletagi selle romaani, Bernhardi kontsentraadi tüse maht.

Thomas Bernhard (1931–1989) oli Austria kirjanik, kellele tema lavatekstid ja proosa on toonud ühe tänapäeva kaalukaima autori kuulsuse Austrias ja üldse saksa keeleruumis. Tema viljakusest annavad tunnistust 22 köidet «Kogutud teoseid», mille hulka kuuluvad lisaks luulele neliteist romaani ning arvukalt lühemat proosat ja lavatekste. Bernhard kui süngemeelne ärritav satiirik vajas oma fiktsioonide käivitamiseks pingevälja, mille tema kui austerlane postuleeris endale rünnakuna kõige «austrialiku» vastu. Seda «austrialikkust» kujutas ta väljakutsuvalt liialdades, nii et raske oli teha vahet tema kui kirjaniku licentia poetica ja tema kui kodaniku meelsuse vahel. Nii hankis ta endale eluajal palju vaenlasi ja kutsus esile ohtralt skandaale. Testamendis keelas ta oma teoste avaldamise ja näidendite lavastamise Austrias. Tema eksistentsiaalseks küsimuseks oli kunsti ja elu, täiuslikkuse ja tegelikkuse vahekord siin ilmas: millised ohvrid hapras inimelus on õigustatud fantoomliku perfektsionismi nimel? Ja siiski jättis ta ikka õiguse lihtsale inimlikkusele.