VAIMUKAS ARMULUGU ⟩ Ka neuroteadlased armuvad

Foto: Shutterstock

Ali Hazelwoodi «Armastuse keemia» jutustab kahest NASAs töötavast teadlasest, kes klaarivad omavahelisi arusaamatusi ning jõuavad tõdemuseni, et on teineteise jaoks loodud. Kirjaniku debüütromaan «Armastuse hüpotees» lõi mõni aeg tagasi internetis laineid (või lööb ikka veel? #booktok) ja ma ei suutnud oma uudishimu taltsutada, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Tänapäev, Houston, USA. Bee on särav neuroloogia doktor, kes loobus heast ametikohast, et mitte kokku puutuda endise kihlatuga, kes purustas tema illusioonid armastusest. Tema praegune boss on ilge mölakas ja naisel oleks hädasti vaja üliedukat projekti, et minema pääseda. Ta valitakse koos NASAga kosmosekiivrit arendama, aga esialgne vaimustus vaibub kiirelt, kui selgub, et teiseks projektijuhiks on Levi Ward, kellega Bee samas laboris doktorikraadi tegi. Nimelt teadsid seal kõik, et mees ei salli neiut silmaotsastki ja naisel on valusalt meeles kõik need korrad, kui kutt teda eiras või vältis.

Ali Hazelwood, «Armastuse keemia». Foto: Raamat

«Armastuse keemia» ei paku lihtsalt armastuslugu NASA labori keskkonnas, vaid näitab naise kogemusi meestekesksel teadusmaastikul. Kaalul on Bee karjäär. Tema kombest end pidevalt maha teha lausa õhkub ebakindlust, mida ei peida ükski sarkastiline kommentaar. Kõneledes naistest teaduses, seob romaan vaimukalt süžeega Marie Curie kui peategelase suurima eeskuju. Muidugi saab aimu neuroteadusest ning lisaks teeb autor ninanipsu ebavõrdsele süsteemile doktoriõppesse võtmisel.

Kuigi tegevus toimub paigas, kus ajud on sõna otseses mõttes olulised, taandub romantika siiski füüsilisele ligitõmbele. Romaan rõhub korduvalt Levi pikale kasvule ning võimsatele lihastele, mis võimaldavad tal nagu muuseas Bee sülle haarata. Naine on muidugi täpne vastand mehe musklimäele - pisike ja ebasportlik. Kui tööalaselt on mõlemad professionaalid, siis eraelus ei jõua nad hüpoteeside seadmisest kaugemale. Nimelt keerleb kogu süžee ümber tugevate eelarvamuste. Algus ketrab üha uuesti ja uuesti üht ja sama plaati, kuidas Bee on veendunud, et Levi teda ei salli. Mulle meeldib lugeda rivaalidest, kes viimaks armastajateks sirguvad, eeldusel et romaan näitab tuliseid kokkupõrkeid ja tõesti tekitab vaenuliku õhkkonna. Bee ja Levi vahelist vimma ei uskunud ma aga hetkekski.

Õnneks ei piirdu tegelaste iseloom stereotüüpse välimusega ja mõlemal on huvid, hobid, sõbrad, perekond. Ka siin on nad vastandlikud. Kui Beed on õnnistatud toetava õega, saab Levi vastukaaluks keerulise perekonna. Muidugi pakub «Armastuse keemia» kuumi stseene, kus asja kallale minnakse. Kui eesti keel võimaldab kirjutada väga ilusaid tunnetest nõretavaid stseene, siis vürtsikatega jääb see hätta. Ma ei ole veel sellise keelekasutuse otsa sattunud, mis ei jätaks labast, kohmakat või lihtsalt üdini vale muljet. Ehk oleks siinkohal abi ulatuslikust uuringust, millist sõnavara inimesed päriselt kasutavad?

Kommunikatsiooniprobleemidel põhinevad raamatud ei ole üldse minu «tassike teed». Küll meeldib mulle internetis hingesuguluse leidmine, mistõttu nautisin Twitteri vestlusi. Kui kõik eelarvamustest tulenevad arusaamatused ja möödarääkimised saavad lahti harutatud, läheb korralik möll lahti. Ma ei oodanud üldse, et lõpus nii hull draama puhkeb. Kui muu saab ilusti lahendatud, jäi häirima küsimus, mida kõik ülejäänud tegelased arvasid, kui nad said teada, et kaks projektjuhti semmivad?