Eesti Vabadussõjas osalenud seikleja ja «toidublogija» hullutab kõiki tühja kõhuga lugejaid
:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
26. september 2023, 11:27
:format(webp)/nginx/o/2023/09/26/15615742t1h774a.jpg)
Ilmunud on Loomingu Raamatukogu kuldsajra 23. raamat, Carl Mothanderi «Kulinaarsed vested». Teose tõlkis rootsi keelest Anu Saluäär, kes kirjutas sellele ka saatesõna.
Carl Mothander (1886‒1965) on raamatute «Parunid, eestlased ja enamlased» ning «Rootsi kuninga valge laev» autor, Eesti Vabadussõjast osa võtnud seikleja, kes abiellus 1928. aastal paruness Benita Wrangeliga ja asus elama Kohilasse Tohisoo mõisa.
Kõigi muude ettevõtmiste kõrval tegeles major Carl Mothander «toidublogide» kirjutamisega Rootsi ajalehtedele. «Kulinaarsed vested» on nauditav kimbuke parandamatu gurmaani isuäratavaid meelisklusi, mida ei tasu kindlasti lugeda tühja kõhuga – kui just lugeja mõnda retsepti ise järele ei taha proovida. Ühtlasi on see pilguheit omaaegsesse mõisakööki ja ka balti aadelkonna pisut karikatuursele hääbumisele.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2023/09/26/15615815t1h0684.jpg)
KUI KAUA VEEL?
Kallis Kaasa oli olnud paar päeva üksi linnas. Siis sain ma ootamatult telefoni teel sõnumi: «Tulen homme koos Onkli omadega. Ole nii armas ja katsu valmistada tõeliselt maitsev rootsipärane suvelõuna.» Ja jutul lõpp. Sest Kallis Kaasa ei raiska telefonis sõnu.
Mina, vaene üksik meesterahvas, läksin verandale ja lasin pilgul hajameelselt üle ümbruskonna libiseda. Põllud näevad head välja, aed lokkab. Kuhu sa ka ei astuks, igal pool piiksuvad kana- ja pardipojad. Allpool voolab läbi selle Arkaadia-maastiku jõgi. Mulle meeldib vaadata suuri ringe vaiksel veel. Jah, seda kõike lähebki tarvis, kui sa oma maakolkas niisuguse sõnumi saad. Sest armas Onkel on pehmelt öeldes söögiga pirtsakas, samal ajal kui armulise Tante võib vaimustusse viia ükskõik millega, kui seda vaid «rootsi toiduks» nimetada. Sest jumalad teavad, et Rootsi köök on laialt kuulus.
Nüüd siis tuli otsustavalt tegutseda. Ma süütasin piibu, heitsin mugavalt lamamistooli, sulgesin silmad ja hakkasin arendama kulinaarseid fantaasiaid.
Esiteks muidugi suupistelaud, kerge ja meeldiv. Napsiküsimuse lahendan viinaga, millele on lisatud paar tilka köömneõli ja tsipa suhkrut. Koduõlut friseerin natukese suhkru ja tera hiniiniga – aga ainult terakesega, maitse ja kuumuse nimel. Keldris on kõige paremat marineeritud heeringat, see pannakse ilusti väljaraiutud jäätükile ja ümbritsetakse õrnalt tilliga. Värsked kartulid on kasvulavas juba valmis. See on kõige tähtsam. Rediseid ja värsket kurki – samuti jää peal jahutatud – süüakse poole sentimeetri paksuste lõikudena ainult vähekese soolaga. Selle juurde minu ema suurepärane leiutis: viis hakitud karbikilu, üks kõvaks keedetud ja peeneks hakitud muna, hakitud petersell, kõik segatud ja kiiresti heas võis üle praetud. Serveeritakse kuumalt röstleival. Ja siis veel vana kodune köömnejuust.
Kui olen asja endale selgeks teinud, näen paari poissi lauda ümber luusimas. Vilistan neile ja nad kappavad kiiresti kohale, sest minu vilistamine tähendab sageli ahvatlevaid väljavaateid. «Poisid,» ütlen neile veidras eesti ja saksa segakeeles, mida mõisarahvas räägib, «kas te võite mulle homme hommikul kella kaheksaks hankida nelikümmend vähki ja ühe kilose haugi? Tasu saate kätte juba siin ilmas.» Seejuures ulatan mõlemale sigareti. See pole ju päris õige tegu, aga poisid kisuvad juba niikuinii suitsu, kui neil leidub kas või mõni sent. «Kindla peale, härra,» vastavad poisid nagu ühest suust ja tõstavad mõlemad parema kämbla omamoodi Mussolini-tervituseks. Nende pilgust särab vastu puhtsüdamlikkus – aga ka kasuhimu. Ma tean, et hommikuks on mul soovitu käes.
Fileerin haugi, puistan riivsaiaga üle ja praen ilusasti pruuniks. Karjatüdruk Aina vastutab korvitäie mürklite eest. Hautan kiiresti mürklid ja vähiliha ning valan selle kõik haugifileede peale nagu hauakünkaks. Ohtral mõõdul. Kas on kedagi, kellel on vastuväiteid? Jah, on, nimelt vanal Kokal. Aga tema protestib põhimõtteliselt kõige vastu, mis ei ole nii nagu «vana paruni ajal».
Just siis, kui ma olen oma komponeerimistööga niikaugele jõudnud, paterdab aeda pesakond kaheksanädalasi pardipoegi. Heureka, karjatan ma, kolm sellest seltskonnast peab juba täna mullatoidule minema – aga seekord ainult piltlikult öeldes. Nad on rammusad ja maitsvad. Ahjus krõbedaks küpsetatud, lisandiks pisut meie kodutehtud sauterne’i, valmistavad nad ka pärast surma oma pererahvale suurt rõõmu. Aga ärgu täidetagu neid õunte ja siniste ploomidega, vaid ainult tavalise kaalika tükkidega. Unustage kõik «buketid» – need ainult viivad hea maitse eksiteele. Ja absoluutselt mitte midagi muud peale värske kartuli ja peasalati – kollakasroheline salat vanamoelise kastmega äädikast, suhkrust, Inglise sinepist, tükeldatud keedumunadest ja koorest.
Selle järel tuleb muidugi spargel vahustatud võiga, mis on nii külm kui võimalik, et oleks tunda sooja spargli ja meeldivalt jahutava või erinevust.
Siis järgneb kõige raskem: magustoit. Mida võtta, mida aias leidub? Kas midagi kunstipäraselt valmistatut, või ainult maasikaid? Ma otsustan maasikate kasuks. Neid loputades tuleb vette lisada tilgake piparmündiõli – te ei aima, kuidas see nende maitset värskendab ja tõstab. Maasikaid serveeritakse suurel jäätükil, millesse kuumaveekastruliga sulatatakse auk. Ei mingit koort, vaid ainult meie kodutehtud sauterne. See on muide ainus vein, mis meil on. Aga valmistatud ainult linnaseekstraktist ja õigetest bakteritest ning kolm kuud käia lastud, viib see toode lihtsalt keele alla – veel parem, kui täiendatult tsipakese sidruniga.
Kuna meil homme on koos ainult vanemas eas soliidsed inimesed, kellel pole vaja pärast söömaaega pikantset flirti arendada, ja kuna ilm tõotab tulla õige palav, siis ei joo me kohvi verandal, vaid väljas, kus ma võrkkiikede ja lamamistoolidega korraldan midagi idamaise kohvitseremoonia laadset.
Kui keegi jonnakalt nõuab suvise lõunasöögi juurde suppi, siis ei tea ma midagi paremat kui jääkülm vasikapuljong paari muretaignast soolapulgakesega.
Aga enne seda kõike tuleb korra suplemas käia ja siis värskendava ja karastava booli juures pool tunnikest puhkust nautida. Ja siis ma vastutan, et isegi söögiga pirtsutav Onkel mõnu pärast keelt laksutab.
Toiduvalmistamine võib tore olla, aga testamendi nimel alailma Onkli meeleheaks rügada tüütab vähehaaval ära. Kõige halvem, et nad alati kohe vastukülaskäigule kutsuvad – ja nende oma kokk on ära teeninud eluaegse peamaharaiumise.