:format(webp)/nginx/o/2023/09/26/15616370t1h04a3.jpg)
Norra krimikirjanik räägib oma lapsepõlve lemmikutest, lugemiseelistuste muutumisest ja vanusepiirist Hemingway nautimiseks.
«Minu lemmikraamat lapsepõlves oli «Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused». Kuna minu isa kasvas üles New Yorgis, oli meil kodus palju Ameerika raamatuid,» räägib maailmakuulus krimikirjanik Jo Nesbø The Guardianile antud lühiintervjuus. «Need kaks Mark Twaini lugu andsid ainest minu kujutlusvõimele. Hucki raamat oli mu esimene teekonnaromaan, Tom Sawyeri raamat mu esimene mõrvamüsteerium.»
/nginx/o/2021/12/08/14248031t1h7e7a.png)
Jo Nesbø meenutab, et kaks raamatut, mis ta nooruses luges, andsid talle enim innustust ka ise kunagi kirjanikuks saada. Need olid Jack Kerouaci «Teel» ja Charles Bukowski «Sink leiva vahel».
«Ma usun, et kirjutamine on lugemise tulemus, nagu muusika tegemine on kuulamise tulemus. See on peamiselt sotsiaalne refleks, nagu õhtusöögi ajal lugude jutustamine — keegi on oma loo juba rääkinud, nüüd on sinu kord.»
Üks autor, kes krimimeistrile nooruses muljet ei avaldanud, oli Henrik Ibsen. Seda lihtsal põhjusel, et Ibseni teosed olid Norras koolis käies kohustuslikud. «Selles vanuses tundus ta mulle vana ja igav,» märgib Nesbø. «Alles hiljem, kui elasin sellist elu, et suutsin temaga samastuda, hakkasin teda lugema. Lugesin läbi kõik tema näidendid, võtsin need kõik ükshaaval ette, ja sain aru, milline suurepärane meelelahutaja ta oli.»
Täpselt vastupidi läks aga Ernest Hemingway loominguga, mida Nesbø enam lugeda ei suuda. «Olin suur Hemingway fänn. Hiljuti hakkasin uuesti lugema (mida juhtub väga harva) ühte tema romaani ja sain aru, et see on ajale jalgu jäänud,» tõdeb kirjanik. «Ma ei tea, kas see on seetõttu, et Hemingway, nagu ka Raymond Chandler, on mõjutanud nii paljusid kirjanikke, et nende teosed võivad nüüd tunduda peaaegu koomiliste koopiatena. Kui ma väljendasin oma pettumust, ütles minu 25 aastat noorem toimetaja väsinud ohkega: «Aga tead, Hemingway on noore inimese kirjanik.»»