/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/09/27/15617253t1h804c.png)
Esmakordselt saab nüüd ka eesti keeles lugeda tunnustatud tänapäeva Québeqi autori Dominique Fortier loomingut. Loomingu Raamatukogus ilmus «Paberlinnad», mille tõlkis prantsuse keelest Laura Christine Arba.
Maailmakuulus luuletaja, kellest on vaid üksainus foto
«Paberlinnade» peategelane on luuletaja Emily Dickinson, kes oli tuntud oma erakliku ja omapärase eluviisi poolest ja kellelt eluajal avaldati vaid mõned üksikud luuletused, needki anonüümselt ning sageli oluliselt redigeerituna. Tema mahukat loomingulist pärandit hakati avastama alles pärast tema surma, tänapäeval peetakse teda üheks ikoonilisemaks ja mõjukamaks XIX sajandi Ameerika luuletajaks.
Poeetilistest fragmentidest koosnev jutustus põimib luuletaja ja ka autori enda argielu seikasid mõtisklustega luulest ja loomingust, loojaks ja naiseks olemisest.
Dominique Fortier (sünd. 1972) on Québeci kirjanik, kelle teosed on saanud mitmeid auhindu, muu hulgas Kanada tähtsaima kirjanduspreemia Governor General’s Literary Awardsi. «Paberlinnad» pälvis maineka Renaudot’ esseeauhinna.
***
/nginx/o/2023/09/27/15617242t1h226e.jpg)
EMILY
Emily on valgete puumajade linn keset ristiku- ja kaerapõlde. Neljakandilistel majadel on viilkatused, sinised aknaluugid, mis õhtu lähenedes suletakse, ja korstnad, millest vupsab vahel alla mõni lind ja lendab siis meeletult, tiivad tahma täis, läbi kõigi tubade. Selle asemel et lindu minema ajada, võtab pererahvas ta oma seltsi, et tema laulu õppida.
Linnas on kümme korda rohkem aedu kui kirikuid, kus ei käi ainsatki hingelist. Nende vaikses varjus kasvavad kellukad ja seened. Elanikud suhtlevad märkide abil, kuid et igaüks kasutab omaenda leiutisi, ei mõista nad üldse, mida teine öelda tahab, ja eelistavad enamasti üksteist vältida.
Talvel on Emily kaetud lumevaibaga ja nutikad tihased tulevad sellele oma peenikeste jalgadega valgeid luuletusi kirjutama.
AMHERST
Massachusettsis asuv Amherst on linn – tegelikult küla –, mis paikneb väljaspool aega ja ruumi.
1830. aastal, kui Emily sündis, oli seal 2631 elanikku. Chicagot polnud siis veel olemaski. 1890. aastal, neli aastat pärast Emily surma, elas Chicagos 1 099 850 inimest, samas kui Amherstis oli vähem kui 5000 hinge – miinus üks.
See haritud inimeste linn on põlvest põlve olnud koduks silmapaistvatele Dickinsonidele. Linn sai nime Jeffery Amhersti, esimese sellenimelise paruni auks, sama mehe auks, kes soovitas indiaanlastega sõdade ajal annetada «metslastele» rõugehaigete tekid, et sellele jälestusväärsele tõule võimalikult kiiresti lõpp teha.
Linnale võinuks parema nime valida.
*
Tänapäeval, mil meid ründab lõpmatu piltide voog, on hämmastav tõdeda, et naisest, kes oli üks suurimaid luuletajaid oma maal, on vaid üksainus foto, millel ta on kuueteistkümneaastane. Sel kuulsal portreel näeb ta välja kahvatu ja kõhn, pika kaela ümber tume sametpael, teineteisest eemal asetsevatest mustadest silmadest võib aimata vaikset tähelepanu ja huultel naeratuse varju. Ta juuksed on keskelt lahku kammitud ning taha sätitud. Tal on seljas heleda kraega lihtne voldiline kleit, mis on vöökohalt kroogitud, ning vasakus käes hoiab ta midagi, mis paistab olevat väike lillekimp. Tema kõrval laual on raamat, mille pealkirja pole võimalik välja lugeda. Muid fotosid, millel võiks teda näha noorema või vanemana, kusagil mujal või püsti seismas, ei ole – need on kas kadunud või hävitatud. Tal pole ega saa kunagi olema jalgu.
Igavesest ajast igavesti on ta üksnes see nägu. Või pigem see mask.
Emily Dickinson on valge ekraan, puhas leht. Kui ta oleks elu lõpul otsustanud panna selga sinise kleidi, poleks meil tema kohta midagi öelda.
*
Viieaastasena veedab väike Emily Elizabeth mõned päevad Bostonis tädi juures. Teel sõidavad nad läbi ägeda tormi. Piksenooled rebivad musta taeva ribadeks, vihm peksab, justkui loobitaks kruusa vastu tõlla aknaid. Tädi surub last enda vastu, et teda rahustada. Aga laps ei karda. Ta nõjatub lummatuna vastu külma klaasi, toetab lauba selle vastu ja õhkab:
«Tuli.»
Tädi juures on aknad nii kõrgel, et isegi kikivarvul seistes ei näe ta muud kui vaid killukest heledat taevast. Ta ronib voodile, et uudistada tänavat akna all, kahte puud, mis kasvavad teisel pool teed kõrvuti nagu kaksikud, kõnniteedel tunglevaid inimesi.
Ta teeb esimese ettevaatliku hüppe hanesulgedest madratsil, mis tema raskuse all õrnalt järele annab, siis teise ja kolmanda, aina kõrgemale ja kõrgemale. Tänav hüppab temaga samas rütmis kaasa koos kõigi oma väikeste tegelastega, justkui raputataks karbis tinasõdureid.
«Elizabeth!»
Ukseavas seisev tädi paistab vihane. Laps lõpetab kohe hüppamise ja vastab, selga sirgu ajades ja kindlalt oma lühikestele jalgadele toetudes, valju ja selge häälega:
«Mulle meeldib rohkem, kui mind Emilyks kutsutakse.»