Sinijärv soovitab 2 raamatut, mis viivad kodumaisele ajareisile. «Jube hea lugemine!»
/nginx/o/2022/05/05/14528898t1h3183.png)
28. september 2023, 12:24
:format(webp)/nginx/o/2023/09/28/15619836t1had36.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab kaht raamatut, mis kumbki näitavad meie ajalugu omal huvitaval moel: Carl Mothander «Kulinaarsed vested», Ain Kütt «Kolme kaardi mõistatus».
/nginx/o/2023/09/26/15615815t1h0684.jpg)
Ei taha va mõisaaega ja peksupinke ja legendaarset seitsmetuhandeaastast orjaööd väga jaurata siin, lähme kohe sinna kohta välja, kus Billingeni katastroof pühkis me pühalt maakamaralt kõik, mis üleliigne. Ja siis juba hakkaski pihta Eesti Vabariik. Või umbes niimoodi võiks Ivan Orava mälestustel üles kasvanud põlvkond arvata.
Oli, mis oli ja võib-olla oligi natuke teisiti. Tammsaaret ja August Mälku ei maksaks eriti uskuda ega lugeda; Eduard Vildet jo väheke võiks. Carl Mothander on eestikeelsele lugejale tuttav ning teab teraselt kõnelda just tost tiba keerukast Eesti Vabariigi ajast kahe maailmasõja vahel. Kirjutab üsna mitmes raamatus ja ses uustrükis nimelt kulinaarse külje pealt. Mul on selgelt meeles, et kui see valimik «Loomingu raamatukogus» kümmekond aastat tagasi ilmus, siis ostsin kohe hunniku, et sõpradele kinkida. Ostke teiegi vastne versioon napsti ära, kui vähegi letil näete. Jube hea lugemine. Näitab kätte, et ka nö mõisarahva elu ei olnud mingi lihtis värk, väljamaa nimedega veine tehti kohalikest marjadest ja tänapäeva keskmise Lidlis käijaga võrreldes polnud mõisnikul võimalusi rohkem. Küll aga vaimu ja naksakust. Tark teos, tehke neid toidunõkse järele ja lugege muud lugu endasse. Väärib vaimuvaaritamist!
/nginx/o/2023/02/18/15145649t1hd888.png)
Ain Kütt aga veab lugeja veidi Mothanderi-eelsete aadlike aega. Ja aitab me kirjandusilma ajaauke täis toppida. Olen rõõmus Indrek Hargla hiliskeskaja-lugude üle ning loodan, et ka Ain Küti kasvav raamatusari, mis neljanda romaanini jõudnud, monumenteerub mitte kivvi, vaid ikka raamatusõprade südamikku.
Mulle endale pole too tsaariaja värk teab mis südamelähedane ning ka mõisate päähooneid väisates tunnen end terake ebamugavalt. Eks nad ju tänapäeva mõistes suurfirmade peakorterid olivad, kuhu loodi võimalused omanikupere elamiseks ja ärikohtumisteks. See selleks.
Lood tahavad lugemist ja mina ei ole vastu, et kirjanik sõidutab mind sinna, kuhu ma ise ei tahtnuks ehk minna. Ja ongi äge, et osatakse tasahaaval aegu ja asju ja ajaviidet kokku viia. Fjodor Dostojevski ja Jaan Kross püüdsid elu lõpuni üht head põnevikku kokku kirjutada; ei õnnestunud see kummalgi. Eneselegi ootamatult saavutati teatavad muud kvaliteedid, mida hinnatakse tänini.
Olen kindel, et kodumaise ajaloo kirjutavad me meelepilti päriseks kirjanikud, kes on juba olemas ja kel tekstid töös. Ootan, loodan, hindan ja soovitan.