Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Jo Nesbø krimiromaani «Verekuu».
LUGEMISSOOVITUS ⟩ Hea kirjanik, kes tõmbab lugejal vaiba alt ära
Olen Jo Nesbø vana fänn, aga seekord tundus küll, et o-o, vanameister jookseb korraga kõigi lattide alt läbi ja mina pean leppima pettumusega. Läks muidugi vastupidi. Hea kirjanik tõmbab lugejal vaiba alt ära. Ja mitte ühel korral. Nagu tos vanas vene multifilmis, kus öeldi, et vanamees joob teed, aga mitte niisama, vaid piimaga. Ma ei olnud kunagi osanud arvata (nii viieaastasena) et teed võiks piimaga juua. Alles aastakümneid hiljem sain Inglismaal nõksu kätte ja ega see olegi päris niisama. Võin kunagi rääkida.
Tundus, et kuigi algus oli klassikaliselt kaunis ja California ja sulnis vanamemm ja selge surnuksjoomine, siis ei. Loomulikult läks rahumeelse surnuksjoomise eeskava Harry Hole’l paari sekundiga täiesti nässu. Ja juba oligi ta tagasi omas keskkonnas ja jälle läks hulk asju järjest kukele. Kuni enam ei läinud.
Häda oli korraks tos, et Nesbo keeras jälle vindi väheke üle ja istutas minusse usu, et nüüd ta panigi puusse ja keeras kokku tänapäevaks vajaliku kokteili pedofiilidest ja lapsepõlvetraumadest ja kannibalismist ja harilikest homodest jne. Ta on vahel mingite jälkustega seda trikki enne ka proovinud. Aga oi. Hoiab hea krimiviku raamis ja iga viimane kui jama leiab põhjenduse. Meister teab, mida teeb.
Kõige imelikum, et kui ootamatult ohtlikuks ja koledaks Jo Nesbø Norrat ka ei kirjutaks, usun, et ta on üks veenvamaid Norrasse kutsujaid. Me ju teame, et tegelikult voodi all kolle ei ole. Mis siis, et iga raudteejaama ümbert võib mõne leida.
Mõtlesin, et mis paneb mind peaaegu iga uue Jo Nesbø raamatu kohta vähemalt paari sõna kirjutama. See autor ei peaks üldsegi minu maitse järgi olema (pankur, mägironija, meeletu töövõimega taat). Isegi Norra ei peaks mulle meeldima, aga nakkas. Võta nüüd kinni, siin on see võlu, mida ma ei ole veel näinud tänast Eestit kirjeldavas kirjanduses. Lood, mille ümber on just see, millest on puudu. Hah, maailm ongi selleks, et temast õppida. Ja talle anda. Kas kõike kõigest hingest või lihtsalt lõuksi, saame näha.