:format(webp)/nginx/o/2023/10/04/15632059t1h7d10.jpg)
Anthony McCarteni «Kao jäljetult» räägib uue tarkvara testkatsest, mille eesmärgiks on tõestada, et see suudab ükskõik kelle ükskõik kust üles leida. Põhimõtteliselt on tegu märulipõnevikuga, kus mängitakse peitust, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
21. sajand, USA. Ajendatult lähedase surmast hakkab Cy Baxter, miljonär ja populaarse sotsiaalmeediavõrgustiku asutaja, arendama tarkvara, mis aitaks võidelda terrorismiga leides end varjata soovivaid inimesi. Süsteemi testimiseks korraldatakse koostöös katse, kus kümme hoolikalt valitud inimest saavad ülesande märguande peale kaduda. Neile antakse kaks tundi edumaad, enne kui programm neid täisvõimsusel otsima hakkab, analüüsides iga andmekildu. Kui kellelgi õnnestub end kuu aeg varjata, võidab ta kopsaka summa. Otsijatele valmistab suurt peavalu üks raamatukoguhoidja, kelle käitumist algoritmid ennustada ei suuda ning kui aeg hakkab otsa saama, selgub et naisel on projektis osalemiseks tagamõte.
/nginx/o/2023/10/04/15631713t1h45d7.jpg)
Mida sina teeksid, kui saaksid kaks tundi, et jäljetult kaduda? Minu esimene mõte on sarnaselt peategelasele suunduda telgi ja magamiskotiga ürglooduse rüppe. Teine pähe kerkinud idee oli samuti raamatus esindatud - peituda suurlinnas kodutute sekka. Kõige rohkem meeldiski mulle, kuidas teos näitas kõiki kümmet kadujat, nende erinevaid strateegiaid ja ka seda, mis viis nende tabamiseni. Mõned nabiti väga kärmelt kinni, teised pidasid sutsu kauem vastu. Osavamate tabamiseks kasutatud tehnoloogia kaldus omadega juba ulme valdkonda. Näiteks ühe osaleja reetis see, et ta vaatas (isegi mitte ei ostnud!) poes liiga kaua oma lemmiksnäkke.
Muljetavaldav jälitusatribuutika pani mõtlema, millise andmehulga iga inimene endast iga päev maha jätab. Teiseks esitab raamat muidugi küsimuse, kas jälgimisühiskond oleks põhjendatud, kui see aitaks terrorismi vähendada? Millise piirini on okei, et valitsus kodanikke monitoorib? Usun, et mida äärmuslikemaid võtteid kasutatakse millegi kontrollimiseks, seda leidlikumaks muutuvad need, keda kontrollitakse. Sellega seoses meenus üks teine märulipõnevik, Simon Mayo «Noateral», kus terroristid suutsid edukalt leida need suhtlusvahendid, mida ei jälgitud.
Kadujate kõrval on esindatud ka Cy Baxteri ning tema meeskonna vaatenurk, nende põnevus, hasart ja kasvav frustratsioon, kui üks mängija nad korduvalt üle kavaldab. Oli selgelt aru saada, et kirjanik on ühtlasi stsenarist, kuna raamat keskendub tegevusele, jättes tegelased tagaplaanile. Mul ei tekkinud mitte kellegagi emotsionaalset sidet. Võib-olla on mängus ka see, et lugesin eelnevalt 1000-leheküljelist romaani, kus keskenduti põhjalikult tegelaste iseloomustamisele. «Kao jäljetult» puhul oli mul aga täiesti ükskõik, kas eesmärgi saavutab Baxter või salapärane raamatukoguhoidja. Lihtsam oleks olnud kaasa elada, kui naine oma motiivi nii kaua poleks varjanud ja ma oleks teadnud, mis on kaalul. Kokkuvõttes, süžee oli põnev, aga säärane ülesehitus mulle ei sobinud. Samas kujutan, et kui näitlejad tegelastele elu sisse puhuvad, võib teos ekraanil päris kaasahaarav olla. Stseenid ärkasid küll lehtedelt ellu, ilmudes kaadrikaupa silme ette. Soovitan, kui sulle meeldivad tegevuserohked põnevikud!