Sinijärv soovitab: üks paremaid raamatuid, mis viimaste aastate sees loetud

Stanley Tucci filmis «A Private War» (2018). Foto: CAP/FB/Image supplied by Capital Pictures/Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Stanley Tucci raamatut «Maitsed minu elus».

Üks paremaid raamatuid, mis viimaste aastate sees loetud. Lausa imelik, et varem ei lugenud. Nägin ilmumisjärgselt lennujaamas algupärandit, jätsin meelde, unustasin ära, nägin eestikeelset versiooni, mõtlin, et uh, kohe loen, aga tühjagi. Nüüd jäi näppu taas. Ja tõesti – geniaalne.

Stanley Tucci, «Maitsed minu elus». Foto: Raamat

Ta ei ole kokaraamat. Ta ei ole ka elulugu, (auto)biograafia, ta ei ole ilukirjandus. Ja natuke on ta ometi kõike. Jaa, retsepte on. Enamasti nii lihtsad, et võtab mõtlema, mis roajuhis see nüüd üldse on. Proovi järele! Ma võtsin ühe ette, kahtlustades, et siit küll maitset ei võlu. Oi kuis võlus! Kogu raamat on tehtud sama suhtumisega. Natuke elu, natuke toitu, natuke surma ja lapsi ja nende põlve. Hea tundega kokku pandud. Lolli nalja ei visata, ent muheleda saab muudkui. Pisarakiskumiseks ei lähe, kuid silma võtab märjaks sageli – ja üldse mitte noil kohtadel, mida võiks arvata ehk ennustada.

Ju me kõik oleme Stanley Tuccit kinos või telekas näinud. Ta on enamasti suurte filmide olulistes kõrvalosades. Mu abikaas vaatas raamatut ja vaatas ka parasjagu telekas jooksvat Tucci Itaalia maakondade toidusarja ja ütles, et tüüp on öudsalt ühe näitleja moodi. Mhmh, ütlin ma, seepärast asjalugu nii, et ta ongi see näitleja. Paduitaallane, sünnist saati hea toidu sisse kasvanud. Põlises rahahädas eestlane leiab siit ohtrasti nõuandeid, kuidas mitte millestki midagi teha. Päris sitast saia ei saa, aga Meryl Streepi kohtumine andouillette’iga on mälestusväärne. Üks vähesi kohti, kus Tucci oma vaieldamatult arvukaid tuntud tuttavaid nimepidi mainib.

Raamat on rahulik, samas rajulik, tagasihoidlik, perekeskne, armas. Ei mingit staaritsemist. Mul on Tucci pärast natuke samasugune hirm nagu Ivo Linna pärast – kui sa muutud justnagu kõikide sõbraks, siis kuidas sõpradest ära pääsed? Noh, kui te Stanleyt ära ei tunne, siis vaadake kedagi tänaval, kes on natuke nagu David Vseviov ja natuke nagu Asko Künnap, ju ta Tucci on.

Lihtsalt väga hea lugu, milles on elu ja surma ja sööki ja võlu ja vilu ja valu ja rõõmu ja… No ma ütlesin juba, et tuleb lugeda. Üks liigutavamaid üle aegade. Ma arvan, et me armastame Stanley Tuccit. Isegi, kui me ei tea, keda täpselt. Näitleja värk. Mina küll armastan.