Marupõnev fantaasiasari noortele, kes hea meelega raamatusse upuvad

Foto: Shutterstock

A.F. Steadmani «Skandar ja kummitusratsur» on teine osa Skandari sarjas, järg romaanile «Skandar ja ükssarvikuvaras», kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Selles maagiaküllases sarjas õpivad lapsed, kel õnnestub ükssarvik kooruma panna, viis aastat ratsuriteks pidevalt omavahel võisteldes, kusjuures nõrgemad praagitakse välja. Teisel õppeaastal ähvardab Saart uus hädaoht ning Skandaril tuleb leppida, et kaasõpilased teda vaimuelemendi tõttu tõrjuvad.

A.F. Steadman, «Skandar ja kummitusratsur». Foto: Raamat

Skandari titesuleaasta Kotkapesas. Ükssarvikud saavad sadulad selga ning ratsurid õpivad elementides relvi vormima. Kui tibuna nägi Skandar kurja vaeva vaimuelemendi varjamisega, siis nüüd on saladus väljas ja poiss peab hakkama saama umbusu ning halvakspanuga. Tema sõpradel on igaühel omad mured ja õde pole siiani leppinud, et temast ratsurit ei saa. Lisaks luusib endiselt kuskil Põimija ringi ning tagatipuks tabab Saart uus häda. Keegi on välja mõelnud, kuidas tappa metsikuid ükssarvikuid, mis viib elemendid tasakaalust välja, ohustades kogu Saare tulevikku.

Teine õppeaasta toob kaasa uued seiklused, uued mured, uued sõbrad, uued vaenlased, uued saladused. Teos keskendub Skandari suhetele, tuues mängu võõraviha: kõiki, kes teistest erinevad, kardetakse, tõrjutakse, süüdistatakse kõiges halvas. Kuigi ta saab nüüd vabalt vaimuelementi kasutada, toob see rõõmu asemel kaasa üksilduse ja ühe saladuse asemel tuleb varjata järgmist. Aasta jooksul juhtub nii mõndagi. Perekond jääb üha kaugemaks ning tema sõpradel on igaühel midagi südamel. Üks neist keerab ootamatult poisile selja, aga leidub ka neid, kes näevad eelarvamustest kaugemale.

Tegevus on nii tihe, et väiksemate loogikaapsude peale aega mõelda ei jää, aga kaht teemat ei suutnud ma mõtteist heita. Esimene kerkis esile, kui tuli juttu, et läheneb ühe tegelase 15. sünnipäev ja mu aju jooksis korraks lühisesse, sest nad käituvad pigem nagu 10-11. Niipalju on tegelased kasvanud, et ükssarvikute peeretamisest on tunduvalt vähem juttu. Muude teemade osas jätan igasugused Potteri võrdlused siit arvustusest kõrvale, aga kui 14-aastasel Harry elus mängis esimene armumine küllaltki suurt rolli, siis samaealiste Skandari ja tema sõprade hormoonid pole veel möllama hakanud. Väga hajusalt viidatakse, et kahe kõrvaltegelase vahel võib tulevikus hakata sädemeid lendama.

Teine küsimus, mis saadab mind juba eelmisest raamatust, puudutab Kotkapesa õppekava, mis koosneb ainult õhulahingutest ja maagiaturniiridest. Maagilises koolis õppimine meenutab rohkem tippsportlaseks pürgimist. Mida rohkem ma selle teema peale mõtlen, seda rohkem neid küsimusi tekib. Kuna algse plaani järgi on veel kolm raamatut minna, siis loodan, et vähemalt mõned saavad vastatud. Ma ei saa olla ainus, kellel need tekkinud on. Ehk hakatakse peale selle raamatu sündmusi õpetama ka ajalugu, sest neist teadmistest oleks Saare päästmisel kasu olnud. Kõige rohkem meeldiski mulle teoses, kuidas sai selgemaks, miks on ükssarvikud sellised nagu nad on.

Kriitika kriitikaks, «Skandar ja kummitusratsur» oli marupõnev. Kui sarja avaosa vaimustas uue põneva maailmaga, siis teises raamatus on panused palju kõrgemal. Ohus on kogu Saare tulevik, mistõttu vana vaenlane unustatakse ära, nii et ta saab rahulikult oma plaane põimida. Raamatu lõpp on intrigeeriv ja jään huviga ootama, mida Skandari kolmas kooliaasta pakub.