Sinijärv soovitab lugemist: hull kraam. Puhas nostalgia!

Bernard Kangro 29. mail 1990 Lundis. Foto: Kalju Suur

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Bernard Kangro Tartu-ainelist kaksiktriloogiat. Sinna kuuluvad raamatud: «Jäälätted», «Emajõgi», «Keeristuli», «Must raamat», «Kivisild», «Tartu».

Hull kraam. Puhas nostalgia. Unuviku manamine jo kirjutamise ajal. Toimib tänini. Tartu kui kuvand oli olemas jo eelt Kangrot, ent tema selle põlistas. Ma läksin Tartusse aastal 1988 ja pidasin üheksa aastat vastu. Peas olid mul toona vanaema jutustet lood ja keskkooli ajal loetud Kangro raamatud. Tegelikkus oli, ütleme… teistsugune.

Bernard Kangro, «Jäälätted». Illustratsioon: Raamat

Usun, et tänagi lähevad paljud tulevased luuletajad, juristid, tohtrid ja muidutarkurid Tartusse, ülikoolilinna. Mitte üksnes haridusteenust tarbima, vaid vahetama keskkonda, looma elukestvaid sidemeid, sättima platsdarme kaugemateks lennukaarteks.

Ja tõesti. Kes iganes Sa, noor eestikeelne kirjaoskaja inimene oled, Su haridus ja elu saavad etema vormi, kui tsipake Tartus on möödunud. Ja Sina, Tartusse mineja, saad Bernard Kangrot lugenuna kaasa tummisema tausta ja paksema pagasi. Mis siis, et nood kuus lummavat romaani räägivad ammugi kadunud ajast. Nad on sama olulised me vaimuilmas kui «Tõde ja õigus». Või nagu Stefan Zweigi «Eilne maailm» maailmakirjanduses, ei ma tea, kas teda me koolides enam soovitatakse lugeda. Sina kirjutad ja elad ju uuel ajal, sina kirjutadki ja eladki uue aja ning võib-olla valad need iseoma aastad mõnesse vastsesse äkilisse kunstivormi. Ära kalla elu maha! Loe ja kirjuta!

Bernard Kangro paguluses kirjutet Tartu-romaanid on lõpuks veenvas vormistuses ja ühekorraga Eesti lugeja kätte jõudnud. Delikaatne, ent ülihea kujundus. Kaanelakkadel ajaloolised kaardid toonasest Tartust. Esimese osa eessõna Janika Kronbergilt ning igal raamatul ülipõhjalik järelsõna Toomas Hiiolt. Armastan ees- ja järelsõnu, ent siinkohal on Toomas Hiio lati väga kõrgele lükanud. Kohati tundus, et milleks üldse raamatut ennast lugeda, kui kõik on kokku võetud ning rohkemgi lahti kirjutet. Kangrot ikkagi tasub lugeda. Aga Toomas Hiio võiks teha veel mitmele olulisele, ent mitte teab mis heale teosele tootest enesest paremad järelsõnad. Päästaks põlvkonna jagu noori eestlasi igasuguse toorkirjanduse läbinärimisest.

Lühikokkuvõte: kel Tartusse asja, lugegu Kangrot. No ja teised lugegu ka.