Lõbus õhtu muutub tõeliseks õudusunenäoks. Mis on tõeline, mis unustatud, mis väljamõeldud?

Leedu laste- ja noortekirjanik Ignė Zarambaitė. Foto: Julius Kalinskas

Ignė Zarambaitė «Süngete vete vaimud» keerleb ümber teismeliste peo, kus üks tüdruk kaduma läks, kuid selle all peitub lugu lapsepõlve selja taha jätmisest. Mulle pakkus raamat huvi, kuna tegu on leedu kirjandusega, mida just kuigi palju lugenud pole, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Tänapäev, Šilute. Ana pidutses sõpradega mahajäetud majas, kuid üks seltkonnast läks kaduma ja neiu mälestused õhtust on hägusad. Peol oli nii alkot kui ka narkot ning ettevõtmise muutis eriti põnevaks see, et hoone asus üleujutuste piirkonnas, olles teedest ära lõiganud, sest nagu Eestis on Leeduski viies aastaaeg, kui lumesulamisvesi jõed üle kallaste paisutab. Ana oli viimane, kes Demantėt nägi. Nad läksid süstadega sõitma ja hiljem leiti vaid üks neist. Ülejäänud kamp ei tea, et Ana on see sama Anika, keda nad eesotsas Demantėga lapsepõlves kiusasid.

Ignė Zarambaitė, «Süngete vete vaimud». Foto: Repro

«Süngete vete vaimud» räägib saatusliku peo järelkajast, Ana püüdlusest õhtut meenutada ning esile kerkivatest lapsepõlvemälestustest. Kius ja pinged perekonnas tekitavad tüdrukul meeleheitliku soovi alustada uuesti, olla keegi teine. Romaan näitab, mis juhtub, kui see soov saab reaalsuseks. Anal kuulub enese leidmise juurde nime vahetamine ja totaalne muutumine, nii et kui ta kunagisse kodulinna naaseb, ei tunne teda keegi ära ning ta saab oma kunagiste kiusajate sekka sulanduda. Neiul on selge, kuidas käituda, et olla «lahe», aga kas see teeb õnnelikuks?

Õelad väikesed tüdrukud meenutasid muidugi Atwoodi «Kassisilma», mida hiljuti lugesin. Mulle ei meeldinud «Süngete vete vaimude» juures, kui must-valge pilt maaliti loo antagonistist Deimantėst. Näiteks armukese oleksin raamatust välja jätnud.

Müsteeriumi võtab kokku küsimus tagakaanel: «Mis tegelikult selle öö sündmuste taga on – seletamatud müstilised jõud, narkootikumid või kättemaks?». Mind üllatas, kui palju saladusi niivõrd õhukesse noortekasse mahtus. Esiteks muidugi Ana, kes oma identiteeti varjab, aga kui neiule kildhaaval peoõhtu sündmused meenuma hakkavad, kaasneb igaühega midagi ootamatut. Lootsin algusest peale, et kõikidel variantel on loos roll, kuigi miski tekstis ei vihja üleloomulikele jõududele. Seda, kas nad tulevad mängu või mitte, ma muidugi ei reeda. Raamatu lõpp on igatahes selline, et tekkis tahtmine uuesti algusest alustada. Ma päris seda siiski ei teinud, aga mõne kohani lappasin küll tagasi ja lugesin üle.

Lisaks tahan mainida, et Leedu nimed andsid loole huvitava varjundi. Muidu võiks tegevus vabalt Eestis kuskil Soomaa kandis toimuda.