/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2020/10/02/13384776t1hd18f.jpg)
Loomingu Raamatukogus ilmus Nadežda Lohvitskaja ehk Teffi «Mälestusi Leninist ja Rasputinist», mille tõlkis vene keelest Ilona Martson.
«Kui väsinud vanemale naisele ajada selga punane kampsun, muutub ta otsekohe harimatuks noorikuks»
Humorist, memuarist ja näitekirjanik Teffi on eesti lugejale juba tuttav, 2020. aastal ilmunud raamatus «Šampanja teetassidest» kirjeldab ta lahkumist kodumaalt revolutsioonijärgsetes turbulentsetes oludes. Seekord aga on ta oma terava pilgu pööranud ajale enne murrangulisi sündmusi, keskendudes kahele pealkirjas nimetatud ajaloolisele isikule. Teffi poleks aga Teffi, kui ta ei leiaks ajaga üleelusuuruseks paisutatud tegelaste juures midagi inimlikku, väikest ja naljakat.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2023/10/18/15661558t1he67d.jpg)
Kuid K. P. jätkas propageerimist. Kõigepealt tutvustas mind salapärase persooni Valeria Ivanovnaga. Peagi selgus, et see on varjunimi, õige nimi oli hoopis teine. Pealtnäha oli ta umbes kolmekümnene naine, nägu väsinud, ninal näpitsprillid. Palus sageli luba võtta endaga kaasa mõni huvitav tuttav. Sedasi tõi kohale Kamenevi, Bogdanovi, Mandelštami, Finn-Jenatovski, Kollontai. Tema sõbrad ei pannud mind eriti tähele ja rääkisid pigem omavahel mulle täiesti tundmatutest ja arusaamatutest asjadest. Mingitest kongressidest, resolutsioonidest, kooptatsioonidest. Tihti kordus sõna «kaljukindel», tihti kiruti mingeid menševikke ja tihti tsiteeriti Engelsit, kes olevat öelnud, et linnatänavatel pole relvastatud võitlus võimalik. Nad kõik olid ilmselt omavahel väga suured sõbrad, sest kutsusid üksteist seltsimeesteks. Kord tõid nad kaasa õige lihtsa töölise. Ja hüüdsid teda samuti seltsimeheks. Seltsimees Jefim. See püsis enamasti vait, aga pärastpoole kadus kauaks ära. Möödaminnes mainiti, et olla arreteeritud.
Mõne kuu pärast ilmus Jefim uuesti välja, kuid teistsuguse välimusega: uhiuue heleda ülikonna ja erkkollaste kinnastega. Jefim istus, kämblad üleval ja sõrmed harali.
«Miks te sedasi olete?»
«Kardan kindaid määrida. Mind rõivastati pursuiks, et ma tähelepanu ei tõmbaks.»
Kamuflaaž oli äärmiselt ebaõnnestunud. Just sellisena nägi ta välja nii värvikas, et võimatu oli talle mitte järele vaadata.
«Kas istusite vangis? Oli raske?»
«Ei, mitte eriti.»
Ja äkki, heasüdamlikult naeratades: «Jõuluks pakuti ane.» (a-d rõhutades)
Kuid ma imestasin asjatult Jefimi maskeraadi üle. Peagi tuli mul veenduda, et see polnudki nii rumal, kui kogenematule silmale paistis. Valeria Ivanovna sõitis ligi kaheks kuuks välismaale ja naasis erepunase kampsikuga.
«Mis puhul te ennast sedasi üles lõite?»
Tuli välja, ta oli reisinud valepassiga, mis oli välja antud kuueteistaastase kirjaoskamatu piiga nimele. Seltsimehed arvasid, et kui väsinud intelligendinäo ja näpitsprillidega vanemale naisele ajada selga punane kampsun, muutub ta otsekohe harimatuks noorikuks. Osutus, et neil oli õigus. Sandarmid piiril jäid uskuma ja Valeria Ivanovna saabus Peterburi, punane kampsun üll.
Edaspidi, kui hakkas ilmuma ajaleht Novaja Žizn, varjas ennast politsei ees veelgi meisterlikumalt Lenin. Toimetusest väljudes kergitas ta lihtsalt üles mantli krae. Ja nuhid ei tundnud teda kordagi ära, ehkki teda muidugi jälitati.
Hakkas saabuma inimesi välismaalt. Peamiselt Šveitsist. Jutt oli neil sama. Kirusid menševikke, mainisid tihti Plehhanovit*, kusjuures ütlesid Plekhanov.
«Miks?»
«Šveitsis harjusime sedasi.»
**
Tõlkija märkus:
Georgi Plehhanov (1856–1918) – marksistlik filosoof, üks narodnikute organisatsioonide Zemlja i Volja ja Tšornõi Peredel liidreid. Liitus pärast VSDTP teist kongressi menševikega, oli üks selle juhte – seega bolševike kartus, et «Plekhanov» nad maha jätab, osutus õigeks.