Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Mihkel Muti uut raamatut «Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg».
LUGEMISSOOVITUS ⟩ Raamat, kus meister kirjutab meistrist
Mati Unt on eesti kultuuris nähtus ja mõiste omaette, üks vaieldamatutest Suurtest, arvatagu tema loomingu ühest või teisest osast üht- või teistmoodi. Mihkel Mutt samuti, ent erinevalt Undist on Mutt elus ning tänu sellele pisiasjale on meie ees raamat, kus meister kirjutab meistrist. Elupõlise sõpruse ning kokku- ja lahkutegutsemise sisutihe ja soe kirjapanek. Mutti on siin vähem kui Mutil harilikult kombeks, ehkki autor on kogu aeg kohal juba läbi oma virtuoosse sõnakasutuse. Ning raamat ongi ju Undist (kujutan Unti ette taevaste kirjastuste uste taga kraapimas ning pakkumas käsikirja Mihkel Mutist, kirjastused aga vastavad, et vara veel, oota ja vaata, küll siis avaldame, kui Mihkel kunagi kohal…).
Andeka inimese elukaare kirjapanek ei ole mingi kerge mäng, eriti kui see kaar on tulvil olulisi pidepunkte teisest ilmasõjast kuni uue aastatuhandeni. Jube mitmekirevad ajajärgud praeguse ajaga võrreldes, sisuliselt ühe ja mitme põlvkonna lugu/lood üheskoos. Mihkel Mutt loob Mati Undi najal väga huvitava ja teabetiheda ajalooraamatu. Ajalooraamat ongi ilmsesti õigeim sõna määratlemaks seda vaadet kultuurilisse kolmveerandsajandisse.
See liblikas võis lennata liiga lähedale, ent ta on samas lennanud ka kaugele ja usutavasti lendab veel mõnesse mõõtmesse, milles liikumise kirjeldamiseks tuleb alles asjaomane sõnaus korraldada. Aga mulle meeldib, et seni kõige põnevama Mati Undist kirjutet teose pealkiri algab sõnaga «liblikas», mis toob meelde Undi hea sõbra Andrus Kivirähki samanimelise raamatu ning toob meid mõttes korraga nii teatrisse kui tänapäeva. Unt on nagu Elvis, tema pildiga pusa saab osta ja üldse on ta elus. Elagu Unt!