LUGEMISSOOVITUS ⟩ Üllatavalt põnev ulmekogumik, mis pakub palju avastamisrõõmu

Raamatuportaal
Copy
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Joel Jansi ja Jüri Kallase raamatut «Minu isa luulud».

Joel Jans, Jüri Kallas, «Minu isa luulud»
Joel Jans, Jüri Kallas, «Minu isa luulud» Foto: Apollo

«Minu isa luulud» on selle aasta suurimaid (meeldivalt) üllatajaid mu jaoks. Tänases raamaturohkuses ja muus maailmakirevuses ei saa ükski raamat ilmselt omada seesugust vaimlist jalajälge nagu parema üleilmse ulme valimik «Lilled Algernonile» 1970ndate halluses, tuues korraga hulga olulisi autoreid eestikeelsesse valgusse. Aga sarnasusi on, ja siin läheme me seestpoolt väljapoole, vaatame iseoma kirjanduse rohtunud kihistustesse. Unustet eesti sõnakunst tuleb tagasi ning me näeme, et see hea on.

Koostajad on teinud meeletu hulga tööd leidmaks ulmetekste, mis aastakümnete eest vaid korraks ajakirjanduses vilksatanud ning seejärel suuresti teeneimatult unuvikku vajunud. Mõne üksiku looga seoses meenus ähmaselt, et kunagi kusagil kuidagi olen vist nende ridadega kohtunud, ent enamus oli puhas avastamisrõõm. Kujutan ette, kui palju võis seda rõõmu koostajatel olla ning olen kindel, et sihikindlate ulmearheoloogidena on nende töölaual veel mitme köite jagu materjali ootamas.

Siin on väga tuntud kirjanikke alates näiteks Friedebert Tuglasest ja Andres Ehinist ja mõned sellised, kellest nagu kuulnudki polnud, enamik mõistagi kahe serva vahepeal. Juttude tundmatus tänase lugeja jaoks muudab nad ometi võrdseks, mänguväli on õiglane, tulemused ei ole kallutatud. Ning vaatamata autori senisele positiivsele või negatiivsele taagale on igaühe kohta kirja pandud ka lühikokkuvõte – kes ta oli, mis ta tegi, mida tasub silmas pidada. Raamat esitleb nelja kümnendi jooksul kirjutet jutte aastaist 1953 – 1989, ent ei pürgi ammendavusele ega teadusjale antoloogilisusele. Küll aga kummutab levinud arusaama, mille kohaselt meil tumedatel aegadel ulmet justnagu polnukski. Oli küll, ja täitsa head. Aga natuke peidus. Võtke ja tundke avastamisrõõmu!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles