LUGEMISSOOVITUS ⟩ Raamat, mis kutsub ka kirjanduskaugeid noori lugema

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Leo Kunnase raamatut «Gort Ashryn. I: Enne viimast sõda».

Leo Kunnas, «Gort Ashryn. I: Enne viimast sõda». Foto: Eesti Rahvusraamatukogu

Läheme algupärase kodumaise ulmega edasi või õigupoolest taas tagasi. Aga ajas mitte nii kaugele kui eelmise kogumiku puhul. Vanus hakkab tunda andma, aeg lendab – mulle tundus, et «Gort Ashryni» esmailmumine oli üpris hiljuti. Tühjagi. Uustrüki kaantelt saab lugeda, et teos võitis Stalkeri auhinnad (kõrgeima ulmetunnustuse Eestis) aastatel 2009, 2010 ja 2011. Nii et kirjutamisajast on julgelt viisteist aastat möödas. Mis tähendab, et aeg värskeks väljaandeks on enam kui küps. Peale on kasvanud sisuliselt uus põlvkond lugejaid, kes just sellises eas, et ulme ja sõjalood sobima peaksivad. Ning «Gort Ashryn» on raamat, mis võib muidu kirjanduskauge noorinimese lugema kutsuda küll.

Triloogiat võib vaadata kui kaunikesti sirgjoonelist klassikalist tulevikulist kosmosemadinat, missuguseid on maailmas rohkem kui tarvis. Ent see oleks piinlikult lühinägelik lähenemisviis. Leo Kunnase võlu on omailma süsteemses ja täpses ülesehitamises, ajaloo ja universumi sümpaatne sidumine Eesti ja me ajalooga ning äärmine asjatundlikkus sõjanduse vallas. Pluss muidugi tehniline oskus kirjutada hästitoimivat põnevusromaani, luua tulevikuajalugu. Jah, kes tahab lihtsalt kärtsu, mürtsu, suurte poiste muinasjuttu, see selle ka saab. Ent mu meelest on «Gort Ashrynil» pakkuda palju rohkem kui pelk lugu. Teadagi, jutt on see kooruke, õpetus on see iva…

Mäletan küll, kuidas omal ajal sai uut osa tost raamatust oodatud. Vahepeal jõudis eelmine natuke ununeda ning iga kord tuli end uuesti teemasse sisse lugeda. Nüüd on teos üle toimetet, mõned näpuvead ja apsakad ära silutud ning uuele lugejale tervikuna kättesaadavaks tehtud. Ei siin muud, kui kasutatagu võimalust, «Gort Ashryn» on me kirjanduse üks terviklikumaid saritekste ning väärib ettevõtmist. Hea, et ulmet ei peeta enam nö tõsise kirjanduse kõrval millekski teisejärguliseks. Tänases päevas on žanrid võrdväärsed, tuleb lihtsalt hästi kirjutada. Teinekord tundub mulle, et ulmesse on Eestis koondunud rohkemgi kirge ja talenti ja töövõimet kui traditsiooniliselt Parnassil laiselnud valdadesse. Nautigem!