UKRAINA SEKSI VÄLIUURINGUD ⟩ «Avalik orgasm, nii seda nimetatakse, kuid see naelutab publiku paigale alati ja igal pool ...»

Harvardi ülikoolis õpetav ukraina poetess elab kunstnik Mõkolaga üle intensiivse armuloo. See tõotab esimesel pilgul midagi tõelist ja vastupandamatut, mees on uue aja nägu, aga ometi on suhe kohe algusest peale vägivaldne, vanu mustreid ilmutav «rahvusmõtte ohvrilugu». Intellektuaalselt ja emotsionaalselt kirglikus monoloogis asub naine uurima lõppenud suhte arheoloogiat.

Ukraina kirjanik Oksana Zabuzhko. Foto: Frederick Florin / AFP / Scanpix

Oksana Zabužko (sünd. 1960) tõi romaaniga «Ukraina seksi väliuuringud» Ukraina kirjandusse täiesti uue julge hääle. Raamat tõusis 1996. aastal ilmudes aastateks müügiedetabelite tippu ning tekitab siiani teravaid arutelusid naiste vabaduse, nende väärkohtlemise ja postkoloniaalsete käitumismustrite üle. 2006. aastal kuulutati romaan Ukraina ühiskonda esimesel viieteistkümnel iseseisvusaastal enim mõjutanud kirjandusteoseks.

Loe raamatust katkendit!

***

Oksana Zabužko, «Ukraina seksi väliuuringud». Foto: Raamat

Ei, aimdused olid, aimdused ei vii sind kunagi eksiteele, see on ainult meie sihikindel ja jõuline «tahan!», mis nende häält summutab, segab neid kuulmast. Kohe esimesel õhtul, tollel kunstifestivalil, kus kõik alguse saigi – aga tema tormas otsejoones su poole, nagu olekski sind oodanud: «Pani Oksana, mina olen Mõkola K., ma võiks teile linna näidata, lossi juure viia, mul on auto» – vahva lossini oli vaid kümme minutit jalutamist mööda vaikseid sillutatud tänavaid, pontsakate baroksete kirikute vahelt; odav poosetaja, mõtlesid sa muiet peites, provintslik fraier, kae, kui nartsissistlikult me oleme end lille löönud: sviitri alt piilub valge krae, hoolitsetud küüned (kunstnikul!), täpselt doseeritud odekalõhn, ehtne kõuts – halli siilika ja rohesilmse kelmivaatega, pisut kulunud artistlik sarm, kuivad naerukortsud, nässis kotid silmade all – «aga sina ütlesid,» meenutas mees hiljem, kui neil justkui algas nende oma müüdiloomeprotsess, millest ei pääse ükski paar (koos legendiga armumisfaasi Kuldajastust, oma väikeste riituste ja rituaalidega), algas ja kohe ka katkes – «sa ütlesid: onu, tõmba udujee» – no ütleme, mitte päris nii, õigemini üldse mitte nii, kuid ei ilmutanud huvi, tõsi mis tõsi – seda hämmastavam oli sama päeva õhtul selge, terava läbinägemise ootamatu välgatus, mis pole ju, patt oleks kurta, sind äkilistel pööretel kunagi maha jätnud, sina oled jah teda lämmatanud, ja mitte kord, ja kuidas veel! – tol õhtul, kui festivaliprogramm oli täies hoos, paksus higi- ja alkoholiaurus, kuhu sa astusid lavalt, olles ette kandnud oma palad (kaks luuletust, kaks haigelt head luuletust), lihtsalt üheks kollaselaiguliseks virvenduseks kokku sulanud nägude joobnud läminasse, õigemini selle kohale – hoides kinni enda häälest, mitte millestki hoolivast, ainult sõnadele alluvast, avalik orgasm, nii seda nimetatakse, kuid see naelutab publiku paigale alati ja igal pool, isegi kui keegi tuhkagi aru ei saa, isegi muukeelse auditooriumi ees, esimest korda kogesid sa seda millaski kirjanduslikul trill-trallil ühes Aasia riigis, kus sul paluti viisakusest lugeda emakeeles – you mean, it is not Russian? – ja sa hakkasid lugema, kuulates solvumusest ja meeleheitest (juba siis oli nende Russian’ist kopp ees!) ainult oma teksti, peitudes sellesse, nagu läinuks öösel põlevate tuledega majja ja sulgenuks enda järel ukse, ja poolel teel adusid sa järsku, et su hääl kõlab helisevas, jahmunud vaikuses: мова – sinu keel, ehkki arusaamatu, koondus publiku silme ees sinu ümber läbipaistvaks veiklev-siravaks, otsekui vedelast klaasist puhutavaks keraks, mille keskel – seda nad nägid – käis mingisugune nõidus: miski elas, pulseeris, sirutas, haigutas aukudena, sähvis tuledena ja tõmbus jälle uduseks, nagu klaas peabki lähedalt pealehingamise korral tegema, sa lugesid lõpuni – sisse mähituna, kirgastunu ja kaitstuna, vaat siis oleksidki pidanud mõistma, et su koduks on sinu keel, mida peale sinu oskab terves maailmas korralikult ehk vaid mõnisada hinge, see on alati sul kaasas nagu teol tema koda ning teist, mitteteisaldatavat kodu ei ole sulle, kullake, määratud, rapsi palju tahad –, hiljem raputasid kõik need molud – kiilakad, mustalokilised, turbanites ja ilma – pikalt ja innukalt su käsi, laskmata sul muuseas kempsu minna (sinu magu punnis nende imalvürtsikatele roogadele ägedalt vastu ja rõgises, nurjatu, bassihäälel just neil hetkil, mil pidanuks südamlikult tänama) – sestpeale ei löö ükski saal sind verest välja, olgu või kriminaalkurjategijad! – oli see ekshibitsionism või mitte, oma tekst kaitses sind mõnituste ja alanduste eest, sa lugesid, nagu kirjutasid – valjusti, juhituna luule iseliikuvast muusikast, tunnistajaid tavaliselt sellesse protsessi ei lubata, välja arvatud teatris, küllap sellepärast see mõjubki, ja ka too festivalisumm jäi kuskil sinu poole esinemise peal vakka, liibus vastu klaaskera ja hakkas hingama unisoonis, ja kui siis sina, jahtudes aplausist, enam mitte laval, vaid all, poolpimedas, mingis tugeva haardega sõbralikus ringis (suitsune, lämbe, keegi kallas, keegi naeris, näod vilksasid üksikute kaadritena) sirutasid käe kas siis lõõgastava sigareti või pokaali järele, sattus see mees hetkeks su kõrvale, justkui komistas möödaminnes sinu otsa, õhkas hämaruses säravate kassisilmadega sulle viinalehka: «Vägevalt paned!» – ja nõndasamuti möödaminnes, peatumata, üritas su siga- reti (või pokaali) järele sirutunud kätt kinni püüda, pigistada, see jäi sulle meelde seetõttu (sest kes kõik selles rüsinas su käsi ei surunud!), et selle kohmaka liigutusega, mis lõikas sinu käel tee ära, nagu kihutanuks telliskivi ja miilitsa vile alt läbi, suutis ta sul pöidla valusasti välja väänata ning kohemaid kõlaski vile – tõukena, välgusähvakuna teadvuses – hämmastav, kuidas nii segasel hetkel tuli läbistav, kaine ja klaar teadmine, nagu oleks keegi kõrvaline öelnud su peas rahulikult, tähenduslikult, täislausega: «See mees teeb sulle haiget.»

Kommentaarid

UKRAINA SEKSI VÄLIUURINGUD ⟩ «Avalik orgasm, nii seda nimetatakse, kuid see naelutab publiku paigale alati ja igal pool ...»

Märksõnad