UUS LASTERAAMAT ⟩ Hirmulugu Teig O’Kane'ist ja rääkivast surnukehast

Angela McAllisteri raamat «Õuduslugusid kogu maailmast». Foto: Ines Laansalu

Täna on halloween ja peagi tuleb ka hingedepäev. Praegusel pimedal ja kõhedal ajal on eriti kohane lugeda hirmujutte. Just ilmuski trükist Angela McAllisteri raamat «Õuduslugusid kogu maailmast», milles tegutsevad kalmulised, vaimud, kummitused, kodukäijad.

Lastele meeldib kõik, mis on pisut õudne. Koledad seiklused on sageli karistuseks kurjuse eest ja nagu muinasjuttudes ikka, saab hea alati võidu.

Angela McAllister on paljude auhindadega pärjatud autor, kes on kirjutanud üle kaheksakümne raamatu igas vanuses lastele. Kunstnik Madalina Andronic saab inspiratsiooni folkloorist ja reisimisest. Tema jaoks on olulised detailid ning talle meeldivad erksad värvid. 

Loe raamatust üht kõhedat juttu!

***

Teig O’Kane ja surnukeha

Teig O’Kane oli metsiku loomuga noormees, kelle elukombed jätsid soovida. Ta veetis päevad võiduajamistel või laadal ning öösiti kondas külast külla, otsides kohti, kus parasjagu käis pidu.

Angela McAllisteri raamat «Õuduslugusid kogu maailmast». Foto: Ines Laansalu

Teigi isa oli väga rahulolematu. «Kui sa ei jäta päevavarga kombeid ega hakka ausat tööd tegema, ei saa sa minult päranduseks pennigi,» ähvardas ta ühel õhtul, kui Teig juhtus kodus viibima.

Kuid Teig polnud valmis oma muretust eluviisist loobuma. «Ma hakkan tööle siis, kui olen selleks valmis,» heitis ta vastuseks ning suundus välja jalutama.

Öö oli soe ja taevas säras täiskuu. Teig polnud kodust kuigi kaugele jõudnud, kui nägi mööda teed lähenemas mehi, kellest ükski polnud pikem kui lauajalg. Noormeest läbis hirmuvärin.

Mehikesed kandsid midagi rasket. Teigi juurde jõudes viskasid nad oma koorma tema jalge ette. Oma õuduseks nägi noormees, et see on surnukeha.

«Küll on õnnelik juhus, et me kohtusime, Teig O’Kane – kas pole nii?» ütles üks mehikestest, kuid Teig oli liiga hirmunud, et vastata.

«Teig O’Kane, on ju vedamine, et me kohtusime?» kordas mehike, kuid Teig ei suutnud endiselt vastata.

«Ma küsin kolmandat korda,» ütles mehike, «kas pole mitte hea juhus, et me kohtusime, Teig O’Kane?» Teigil oli suu hirmust nii kuiv, et ta ei saanud sõnagi suust. Mehikesed naeratasid ja pilgutasid üksteisele silma.

«Noh, kuna sa pole midagi öelnud, võime nüüd sinuga teha, mida iganes tahame,» kõhistasid nad naerda. «Sinu elukombed jätavad soovida, Teig O’Kane, ja nüüd pead meie heaks töötama.»

Viimaks ärkas Teig tardumusest ning otsustas jooksu pista, aga enne kui ta põgenema sai, panid mehikesed talle jala ette ning ta kukkus kõhuli. Mehikesed surusid ta vastu maad, tõstsid laiba talle selga ning aitasid siis Teigi jalule. Teig rabeles kõigest väest, et laipa oma seljast maha visata, kuid selle külmad käed ja jalad olid kõvasti ümber tema keha haaranud. Ta mõistis, et peab esialgu oma jubeda kaaslasega leppima.

«Mida ma pean tegema?» küsis Teig.

«Mata laip maha,» vastasid mehikesed.

Teig vaatas ringi, ent läheduses polnud ainsatki kirikut. «Kuhu ma ta matan?» päris ta.

«Selle künka taga on kirik,» ütlesid mehikesed. «Proovi ta matta vahekäiku kivide alla. Mata ta enne koidikut maha ja me ei palu sinult enam midagi. Aga kui oled aeglane, Teig O’Kane, siis jääd igavesti meie heaks töötama.»

Teig asus omaette pahuralt porisedes teele, raske laip seljas. Künka taga oligi vana kirik. Teig katsus ust, kuid see oli lukus.

«Otsi võtit ukse kohalt,» sosistas hääl talle kõrva.

«Kes seda ütles?» karjatas Teig, külm hirmuhigi laubal.

«Mina,» vastas surnukeha. Teigil jäätus veri soontes. Värisevate kätega leidis ta kobamisi võtme ja astus kuuvalgel kirikusse.

«Mata mind maha,» sosistas laip.

Altari kõrval seisiski hauakaevaja labidas. Teig kangutas vahekäigus paar kivi lahti ning asus kaevama, kuid vaevalt oli ta paar labidatäit mulda kaevanud, kui augus hakkas midagi liigutama. Karjatades hüppas Teig eemale.

Maa seest ajas end üles mädanenud surnukeha. «Mine, mine! Kao siit!» ulgus ta. Ja siis vajus laip luust ja lihast läbi käiva oigega taas oma hauda. Teigil tõusid juuksed hirmust püsti. Ta pillas labida käest ning põgenes kirikust.

Kui ta istus ühele hauakivile, et pisut rahuneda, hakkas surnukeha taas rääkima. «Mata mind maha,» sosistas ta.

«Kuhu?» hädaldas Teig O’Kane, kes nähtust ikka veel värises. Laip osutas oma kondise sõrmega edasi. Meenutades mehikeste hoiatust mitte olla liiga aeglane, asus Teig taas teele.

Laip juhatas Teigi mööda mitmeid käänulisi-väänulisi teid, kuni viimaks jõudsid nad varemetes kiriku kõrval asuvale surnuaiale.

«Mata mind maha,» sosistas laip. Teig tuikus komistades värava poole. Äkitselt ilmus tema teele lugematu hulk kummitusi: mehed, naised ja lapsed, kes kõik osutasid sõrmega ja maigutasid hääletult suud. Teig katsetas teist väravat, ent kohe olid kummitused tal jälle tee peal ees.

«Nad ei lase mind sisse!» hädaldas noormees.

«Siis pead mujale minema,» sosistas laip ja näitas taas teed.

Teig komberdas üle põldude ja niitude kuni jõudis järgmise kirikuni, mis seisis keset surnuaeda. Tema kergenduseks polnud seal näha ainsatki kummitust, ent niipea, kui ta värava avas, haaras mingi nähtamatu jõud tal kätest ja jalgadest kinni. Nähtamatud käed sakutasid teda põhjalikult, tõstsid siis noormehe õhku, kandsid ta lähima kraavini ja viskasid sinna.

Teig istus kraavis, räsitud ja muljutud, ning mõtles õudusega, et seda ööd ta küll üle ei ela.

«Mata mind maha,» sosistas laip ja osutas sõrmega järgmise teeotsa poole. Ehkki Teig oli kurnatud ja räsitud, upitas ta end koos laibaga kraavimudast välja ning asus taas teele.

Järgmine surnuaed näis olevat vaid hulk kive kes niitu, mida ümbritses kivimüür.

«Kas see on õige koht?» küsis Teig.

Laip ei vastanud, niisiis astus Teig ettevaatlikult lähemale. Äkitselt ilmus müürile hüplev tulesäde. Lummatult jälgis Teig, kuidas säde ringiratast mööda müüri keksles, üha kiiremini ja kiiremini, kuni äkitselt lahvatas müüril tuleleek, mis valgustas öist taevast. Teig taganes komistades, käsi varjuks silme ees.

«Sellest ma küll kuidagi läbi ei pääse,» ohkas ta ning vajus rohule istuma, soovides vaid, et see öö juba kord läbi saaks.

Kuid surnukeha ei lubanud tal puhata. «Mata mind maha,» sosistas ta ja pigistas Teigi nii tugevasti, et too oli sunnitud edasi kõndima, ehkki jalad lõid juba tuld.

Silmapiir hakkas juba helendama, kui noormees jõudis viimaks künkal asuva surnuaia juurde.

«Mata mind maha ja kiiresti!» käsutas surnukeha. Teig avas kartlikult värava, valmis seisma silmitsi järjekordse jubedusega, ent tema kergenduseks ei juhtunud midagi. Labidat otsides leidis ta värskelt kaevatud haua, milles oli tühi kirst. Viimaks laskis laip temast lahti ning kukutas end mütsatusega kirstu. Teig kiirustas kirstule kaant peale panema ning tal õnnestus haud enne päikesetõusu kinni ajada.

Haigutades vantsis Teig O’Kane tagasi koju. Isa suureks rõõmuks ei olnud Teig sellest päevast alates enam metsik noormees, kelle elukombed jätsid soovida. Ta tegi hoopis kõvasti tööd ning hoidus iseäranis öösiti väljas hulkumisest.