Ilmunud on Rait Toompere autobiograafiliste sugemetega romaan «Kunstimaja», mille tegevus viib meid okupatsiooniaja lõpu ja Eesti taasiseseisvumise alguspäevade kunstielu ning tärkava rahvavõimu telgitagustesse. Raamatus põimuvad seikluslik süžee ning minategelase täiuseotsingud. Romaan kulmineerub augustiputši sündmustega, kus peategelast ootavad ees erilised ülesanded.
Ilmunud on teos Tartu vaimust ja võimust
1980. aastatel sattus Eesti koos paljude Euroopa riikidega «ajalaama murranguvööndisse». Sotsialistlik ühiskonnakorraldus hakkas järsku lagunema. Inimeste usk «helgesse tulevikku» sai lõplikult otsa. Raamat räägib loo ühest kultuuritaustaga inimesest, kes tõmmatakse Tartus murranguliste sündmuste epitsentrisse. Ka tema satub isikliku ajalaama murranguvööndisse, kus üks etapp ja missioon elus lõppeb ja teine algab.
Kunstimajas töötav Raul käib oma Arkaadia teed Tartu kunstnike organisatsioonis, mis oli kujunenud peale Pallase koolkonna represseerimist nõukogude võimu poolt teise maailmsõja järgselt. See on kunstnikkond, kes koosneb nii enne kui pärast sõda oma loometeed alustanud kunstnikest. Kunstimaja tundub kui oaas nõukogude tegelikkuse taustal, sest kunagised pinged ja vaenud näivad olevat ununenud.
Kuid see, kuidas kunst nõukogude omaks sai oli ometi kui viitsütikuga pomm, mis ootas oma aega. Minategelane hakkab teemat ühe vanema kolleegi soovitusel uurima ning avastab arhiivist stenogrammid, mis paljastavad selle protsessi kogu oma küünilisuses. Kui KGB ja tema salajased käsilased taipavad, et on paljastamisohus algavad sündmused, mis võtavad üha jõhkrama iseloomu, kuid ühte erilist asjaolu Rauli puhul ei ole nad osanud arvesse võtta ja see kruvib pinge üha kõrgemale.
Romaanis on mitmeid ootamatuid süžeepöördeid ja panoraamseid ajastusissevaateid kultuuriteemadel. Elame kaasa viimaste pallaslaste lootustele ja esteetikapüüdlustele, saame teada nii mõndagi kunstnike elu köögipoolest aga ka kultuurielu korporatiivsest vaimust ja omamoodi kastisüsteemist sel ajal. Raamat mõtestab Tartu vaimu ja selle avaldumisvorme, aga ka minategelase teekonda kunsti lätetele jõudmisel.
Aktiivse kultuuritegelase mainet soovib ära kasutada ka tärkav uus linnavõim ja Raul kutsutakse tööle linnavalitsusse. Nüüd on ta silmitsi kogu nõukogude aja lõpupäevade olmetegelikkuse- ja karmusega. Romaani viimane kolmandik üllatab oma kiire ja dünaamilise tempoga, sest kuigi tundub, et Eesti tüürib rahumeelse võitluse laineharjal vabaduse pole, algab hoopis tagurlik augustiputš. Nüüd tuleb relvitutel inimestel olla vastakuti kõigi Nõukogude Liidu jõustruktuuridega. Eriüksused tungivad ka Eestisse ja tundub, et nõukogude sõduri raudne saabas tallab halastamatult maha tärganud vabaduseaate. Minategelane peab kasutusele võtma kõik oma oskused, et talle antud ülesandeid täita. Kas selles protsessis on üldse võimalik ellu jääda, sest loota ei saa kellelegi, kõigil on raske.
Kuigi tegemist on ilukirjandusega, leiame raamatust nii mõnegi seni rääkimata põneva loo Eesti kunstielust, aga ka augustiputši sündmuste kulgemisest.
Raamat on valdavalt Tartu romaan, kuid tegevustik viib meid ka Riia allilma (Riia noir), Soome ja Hollandisse kohtuma müstilise Patriciaga.
Romaani autor Rait Toompere on kunstiajaloolane, kes on töötanud aastaid Tartu Kunstnike Liidu konsultandina ja valiti organisatsiooni esimeheks 1989. aastal. 1990–1993 oli ta Tartu linnavalitsuse liige ja abilinnapea. Raamatu autor oli üks Tartus kunstikõrghariduse taastamise eestkõnelejaid ning esimesi õppejõude. Hiljem sai temast Euroopa Liidu hariduskoostööprogrammide maaletooja, sihtasutus Archimedes juht ning Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse Eesti Agentuuri juhataja Haridus – ja Noorteametis. Käesolev raamat on Rait Toompere esikromaan.
Raamatu illustratsioonideks on tunnustatud fotograafi Ülo Udumäe ajastutruud autorifotod. Raamatu on toimetanud Tiiu Ilu ning kujundanud Erelin Kallas. Raamatu andis välja Kirjastus Bertram.