/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/11/02/15693886t1hdf00.jpg)
Ajaloolase, filoloogi ja mitmete raamatute autori Irene Vallejo menuk «Lõpmatus papüürusroos» loob haarava pildi Lääne kultuuri alustaladest ja tõstab esile humanistlikke väärtusi, mis on teinud meist need, kes me oleme.
Eesti keeles ilmus üks viimase aja menukaim Hispaania kirjandusteos
Enam kui 30 keeles ilmunud teos, mida näiteks Mario Vargas Llosa on nimetanud meistriteoseks, kirjeldab Vana-Kreeka laulikuid ja Vana-Rooma multimiljonäridest filosoofe, oportunistlikke võltsijaid ja julmi õpetajaid, erudeeritud raamatukoguhoidjaid ja trotslikke naisi. Iidsed ideed haridusest, tsensuurist jmt mõjutavad meie elu ka praegu.
/nginx/o/2023/11/02/15693925t1h2016.jpg)
«Lõpmatus papüürusroos» on armastuskiri kirja pandud sõnale. Harri Tiido on kirjeldanud raamatut järgmiselt: «See ei ole pelk raamatu esiajalugu, vaid ka autori enese kirjeldus suhetest raamatuga. Raamat on inimest kujundanud ja jääb seda tegema ka tulevikus.»
Irene Vallejo on seisukohal, et raamatuid võetakse tänapäeval liiga iseenesestmõistetavatena, kuid olid ajad, mil nende eest oldi valmis surema või enda elu ohtu panema. «Lõpmatus papüürusroos» on raamat raamatutest ja lugemisest, kuid samas on see ka lugu raamatute seikluslikumast ajaloost.
Raamatu pealkiri «Lõpmatus papüürusroos» on autori jaoks metafoor, et kirjeldada kõike seda, mis on raamatutes vaimustavat – ühes nii pisikeses ja igapäevases asjas sisalduvad lõputud tunded, kogemused, hirmud ja emotsioonid. Vallejo on avaldanud, et selline pealkiri on ka austusavaldus Prantsuse filosoofile Blaise Pascalile, kes võrdles inimest pillirooga.
«Lõpmatus papüürusroos» ilmus 2019. aastal ja sellest on kujunenud üks viimase aja menukamaid hispaaniakeelseid kirjandusteoseid. Kolumnist ja kirjanik Irene Vallejo (snd 1979) on pälvinud doktorikraadi nii Zaragoza kui ka Firenze ülikoolist.