Paavo Kangur Eesti majandusest: küsimusi on rohkem kui vastuseid

Paavo Kangur. Foto: Erakogu

Kirjanik Paavo Kangur hakkas taas majandusajakirjanikuks ja võttis oma kogemuse kokku uues täna ilmunud raamatus «Eesti majanduse eepiline teekond. Vasest naftani, naftast rahapesuni, Skype’ist Wise’ini ja suurtest unistustest eelarvekriisini».

Millest selline idee?

Panin vanad suusad jalga ja vaatasin, kas libiseb! Raamat koosneb suures pildis kahest osast, viimase kolmekümne aasta teekond ja selle mikromajandusliku vaate otsa on lisatud aktuaalsed eelarve küsimused.

Kuidas läheb Eesti majandusel?

Kui vaadata uudiseid, siis halvasti! Me pole harjunud elama majanduslanguses. Suurim probleem näib olevat majanduskeskkonna jahtumine, eelarve lõhki planeerimine ja aukude silumine maksutõusudega. See loob tervikuna närvilise õhkkonna.

Mis siis päästab Eesti majanduse tervise ja eelarve?

Me peame eelarve osas loobuma nõukogulikust planeerimisest stiilis viisaastak kolme aastaga. Ministeeriumid peaks andma majandusele kohanemisaega. Kui majandus ja keskmine palk kasvab, siis suureneb koheselt ka eelarve. Mida rohkem palka makstakse, seda enam raha eelarvesse voolab.

Kui tubli kodanik, teatrisõber Ilme Nüri saab 20 000 eurot brutopalka aastas, siis tema tööandja maksab riigile 6000 sotsiaalmaksu (13 protsenti tervisekassa ja 20 protsenti pensionikassa) ja 160 eurot töötuskindlustusmakset.

Seejärel maksab Ilme tulumaksu, kogumispensioni jupikese ja veel veidi töötuskindlustuse eest. Lõpuke saab teatrisõber kätte umbes 15600 eurot aastas ehk 1300 eurot kuus. Ei ole ju palju, aga tuleb hakkama saada. Ilme ja tema tööandja on riigile ära maksnud juba 43 protsenti kogupalgafondist maksudeks.

Seda ei saa kuidagi nimetada madalaks maksukoormuseks. Ja kui teatrisõber Ilme, treial või ajakirjanik on palga kätte saanud, siis viib ta selle poodi ning 20 protsenti kukub käibemaksu näol jälle riigieelarvesse. Loomulikult lisanduvad siia kõikvõimalikud kütuse ja muud aktsiisid! Geniaalne süsteem, väga hästi tehtud.

Paavo Kangur, «Eesti majanduse eepiline teekond». Foto: Raamat

Kui maksusüsteem on geniaalne, miks on seda vaja ümber teha?

Mulle jääb mulje, et räägitakse mingist täiendavast 1 miljardist, mida saaks vara- ja tarbimismaksude osava doseerimisega rahvalt ära võtta? Kui sa võtad tulumaksuga rohkem raha ära, siis jääb inimesel järelikult vähem raha, et seda poodi viia. Samas kui võtad tarbijalt bensiini aktsiisiga kuus ära 100 eurot, siis saad veel 20 euri automaksuga ära võtta. Kodanik vigiseb ja kääksub, aga maksab.

Loodetavasti me liigu omadega 18. sajandi Californiasse, kus talupoeg peab maksude katteks oma neeru ja naise maha müüma. Siin on viide Zorro multifilmile.

Eesti maksude taset on peetud madalaks võrreldes muu Euroopaga?

See on jälle majandusmatemaatikast lähtuv poliitväide! Küsimus on kuidas me arvutame sisemajanduse koguprodukti (SKP). Kui me ajame selle numbri suureks transiitkauba arvel tekkib väide, et eelarvega ümberjagatav summa on suhteliselt sarnane teiste Kesk-Euroopa riikidega aga väiksem kui unistuste Põhjalas.

Mida siis teha?

Mingi inimlikkus tavakodaniku suhtes võiks säilida. Riik ei peaks kallutama kodanikke neeru müümiseni või enesetapuni või kinnisvara sundmüügini, ega ka sundväljarändamisele, mis Eesti puhul on tavapärane.

Kõik ei mõista seda! Paide arvamusfestivalil nägin asevallavanemat, kes uskus, et progress on see, kui tal on kolmeliitrine maastur, 15-meetrine kaater, 300-ruutmeetrine häärber ja selleni peab jõudma kasvõi kõikide koolide sulgemise hinnaga. Ime, et ta ei soovi endale veel suvelossi saja konkubiiniga.

Ma näen siiski, et poliitiline eliit loodab, et kohe-kohe algab majandustõus ja probleemid lahenevad iseenesest.

Miks ei võiks Eestis juhtival kõrgametnikul olla 100 konkubiini, kui Hiina keiser sai seda lubada?

See on hea küsimus. Vaatasin hiljuti dokumentaalfilmi, et Istanbuli kinnisvaraarendajal oli kümmekond konkubiini nagu Playboy väljaandjal. Esiteks — kui me tahame olla igav Põhjamaa, siis pole see lihtsalt kombeks. Ilmselt hakkaks see segama ka tööviljakust. Muide Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) on umbes sama suur kui Macaol, mis on Vormsist kaks korda väiksem kasiinosaarriik Hiina lõunaosas. Majanduslikult on Eesti imepisike linnriik.

Kui päris tõsiselt rääkida, on mul sisemine tunne, et kui meil tekkib pisi Maarjamaale liiga palju ise- ja omavalitsejaid, kes kujutavad ette, et nad on Hiina keisrid, siis tuleks läbi viia veel üks haldusreform.

Millal tuleb majandustõus? Majanduse jahtumist on põhjendatud nii kasvavate keskkonnamaksude kui ka Ukraina sõjaga

Nii see on suures pildis. Üks neist tuleks peatada, ma mõtlen kas Ukraina sõda või siis keskkonnamaksude tõus. Ukraina sõda halvab Eesti majandust, sest Eesti on transiitmaa ja paljude kaupade teekond algas või lõppes Idas. Ma vaatan raamatus pikemat ajaperioodi alates aastast 1991.

Kui aastal 1993 oli kaks Eesti suurimat kaubanduspartnerit Venemaa ja Soome, siis aastaks 2020 kasvas eksport Soome 18 korda, Rootsi 24 korda ja Venemaale ainult 5,6 korda. Kordan, Venemaa ei kadunud kaubanduspartnerite hulgast nagu väitsid poliitikud, vaid kasv oli veidi aeglasem.

Aastal 2000 oli Äripäeva äriliidrite edetabeli esiviisikus neli naftatransiidi ettevõtet, hiljem hakkasid neile konkurentsi pakkuma mobiilside ettevõtted. Kuigi poliitikud hakkasid sel ajal rääkima, et idakaubandus on vähe tähtis või peaaegu olematu, siis tegelikult toimus varjude mäng.

Uduseid alasid on väga palju. Aastaid ostsid soomlased Venemaalt elektrit ja müüsid seda läbi Eesti Lätti ja muudkui Eesti kaubavahetus Lätiga paisus. Ja omakorda Läti ostis Venemaalt gaasi ja müüs seda läbi Eesti Soome ja muudkui Eesti kaubavahetus Soomega paisus.

Hetkel on Eesti majanduse kolm suurimat sektorit: IT, veondus-laondus ja kinnisvara arendus. Seejuures jätkuvalt juba 30 aastat on Eesti suurim ettevõte Eesti Energia.

Mis on Eesti tööstusel viga? Miks tööstustoodangu numbrid langevad?

Kõigepealt peaks ütlema, et tööstussektor on Eestis üpris väike ja kuulub valdavalt väliskapitalile. Domineerivad nii öelda Soome inseneeria ettevõtted. Kui neile enam siin ei meeldis, siis nad pakkivad end vaikselt kokku. Teine osa probleemist on Eesti energeetika konkurentsivõime.

Kuidas tervikuna läheb Eesti ettevõtetel?

Kui vaadata peeglit, mille nimi on Tallina Börs (Nasdaqbaltic.com) siis pigem halvasti. Kõik tegelevad pigem kohanemise ja kahanemisega. Gaselle on vähe. Üldse on palju manifesteerimist, pöörduksi ja kui vaadata lootustandvate uute tulijate käekäiku, kes on noteeritud Tallinna börsi First North nimekirjas, siis selle lehekülje nimi on lootuste purunemine.

Selleks, et teatrisõber Ilme saaks aastas 20 000 eurot brutopalka, peab tema tööandja müüma vähemalt sajatuhande eest. Siin algavadki probleemid. Majanduse kasv eeldab turu kasvu! Aga kus seda turgu võtta pöörase konkurentsi tingimustes?

Ma näen, et väga palju on poliitilist retoorikat ja usku, et vana kaob ja uus tuleb, aga samas näed väga palju uut tuleb selleks, et kaduda. Lehed on kolm kuud rohelised ja siis kukuvad kollasena maha ja muutuvad süsihappegaasiks.

Üha enam kostab hääli, et rohepööre takistab majanduse arengut?

Ma arutasin raamatus veidi ka selle üle! Kui väidetakse, et meretuulepargid päästavad Euroopa majanduse energianäljast, siis on mul lihtne küsimus. Kui palju me peame ehitama meretuuleparke, et näiteks asendada nafta mingi moodsa e-kütusega ja mis on selle hind ja keskkonnajalajälg. Ja kuidas seda tuuleenergiat salvestada? Kui suured on salvestamise kaod? Ja kui palju on vaja maagaasi, et täita tuulevaiksed augud? Ilmselt me peaks rajama Eestisse hiiglasliku biogaasi hoidla ja seda gaasi rikastama vesinikuga. Või siis ehitama hiiglasliku mäe ja selle alla järve, mille vett hakatakse pumpama mäetipus olevasse hoidlasse ehk see oleks hüdroenergial põhinev supersalvesti. Kogu see Rail Balticu trassi ülejääk tuleks kuhjata ühte hunnikusse ja teha hiiglaslik mägi. Väga hea idee on ka Rootsi vanade rehvide pürolüüs Ida-Virumaal!

Kõikide nende projektide puhul tuleks teha tasuvusarvutus ja vaadata kas tarbijal on soodsam maksta või soodsam riigist välja rännata!

Kes seda roheprotsessi ja riiki üldse juhib?

Ma kardan, et tavalise ministri töögraafik on nii tihe, et tal pole aega süveneda. Mingid PR-firmad ja PR-osakonnad koostavad nende jutupunkte, mis peavad välja nägema ja kõlama ilusalt. Hetkel on näha, et tegelikkus ja jutupunktid hakkavad lahku kasvama aga üha enam erasektori ettevõtete jutupunkte imendub ja rändab avalikku sektorisse. See mida poliitikud televiisoris räägivad on pigem manifesteerimine ja turundus.

Me peame arusaama, et süsinikuneutraalsus on võimalik ennekõike paberil ja paber kannatab kõike. Kui Annelinna katlamaja põletab puiduhaket, mis muidu mädaneks metsas, siis on tegemist lausa loodustpäästva ettevõttega!

Kuidas siis jõuda Euroopa viie rikkama riigi hulka ja Ameerikale järgi?

Prooviks kõigepealt ellu jääda. Vaatan vahel kinnisvara sarja Beach Hunters. Pereema kõnnib Florida kolmekorruselise miljoni dollarilise hiiglasliku rannamaja neli magamistuba ja neli vannituba ning tohutu merevaatega köögi läbi ning ütleb, et väikse võitu, kuidagi ei mahu ära, oleks suuremat vaja. Sellele ei saagi järgi jõuda! Ma arvan, et see ongi maise tarbimise maksimum, vähemalt keskklassi jaoks. Tähtis on jääda mateeria piiridesse ja säilitada elukvaliteeti ja vaimset tervist ning ette valmistada kõrgkoolides spetsialiste, kes oskaksid läbi viia keskkonna arvutusi.