Kuidas nõuda tähelepanu, kui karjuda ei saa?
/nginx/o/2023/04/17/15262410t1h4ef3.jpg)
V.E. Schwabi «Gallant» pajatab ajatut lugu soovist kuhugi kuuluda, vaikusest ja varjudest ja vanast majast, mis varjab väravat kuhugi mujale. Mulle väga meeldib Schwab, mistõttu tellisin selle raamatu viimasel e-esmaspäeval ning hiljuti Halloweeni paiku oli ideaalne aeg selle lugemiseks, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Tänapäev, Suurbritannia. Olivia sirgub orbudekodus üksikuna teiste tüdrukute keskel, kes ei mõista tema vaikimist. Tema ainsaks lohutuseks on emast maha jäänud päevik, milles üks sissekanne on segasem kui teine. Viimases palub too tütrel kellest või millestki Gallantist eemale hoida. Tuleb välja, et tegu on suguvõsa häärberiga, kui saabub kiri, mis Oliviat just sinna kutsub, saatjaks onu, kelle olemasolustki tüdruk midagi ei teadnud. Uudishimu ja võimalus oma perekonda tundma õppida saavad ema hoiatusest võitu. Gallantisse saabudes selgub ruttu, et seal toimub midagi veidrat ning onu seda kirja Oliviale ei saatnud.
«Gallanti» võlu peitub 100 protsenti atmosfääris ja Schwabi kirjakeeles, mis tegevuspaigad lehtedelt ellu äratab. Alguses maalib kirjanik masendava pildi orbudekodust, kus Olivia üles kasvas. Seejärel võtab ta mõnuga aega, et Gallant silme ette manada. Häärber pakub Oliviale rohkelt avastamist, kuid küsimusi aina kuhjub ja vastuseid ei paku keegi. Tumma tüdruku uudishimu on lihtne ignoreerida. Kuidas sa nõuad tähelepanu, kui ei saa karjuda?
Muidugi asetab saladusteloori aeglane kerkimine Olivia ohtlikku olukorda. Hoogsat seiklust on siiski vähe ja õhustiku kõrval on rõhk emotsioonidel, eriti tundel, et sa ei kuulu kuhugi, kuna erined teistest. Lisaks sellele, et Olivia ei tunne oma perekonda, ei sobitu ta teiste orbude sekka, kuna pole kunagi ühtki häält kuuldavale toonud. Lisaks näeb ta guule, aga seda teised ei tea. Guul on see, mis jääb surnutest alles, kuju, mis vilksatab silmanurgas, aga kaob, kui tema poole vaadata. Ühtäkki avaneb tüdruku ees teine maailm - kuskil on sugulased, kes teda otsivad, ja kui selgub, et tegelikult ei otsigi, pole hullu, sest nad on olemas ning tal tekib võimalus oma perekonda ja minevikku tundma õppida.
Ühest küljest meenutas «Gallant» mulle Gaimani «Coraline'i» ning teisalt tõi silme ette Netflixi seriaali «Locke & Key». Seega kui üks kolmest on sulle meeldinud, siis soovitan teisi ja muidugi kõiki ülejäänud Schwabi teoseid!