Digar tutvustab Otto Wilhelm Masingu 260. sünniaastapäeva puhul põnevat raamatute valikut

Otto Wilhelm Masingu joonistus, mis illustreeris tema juttu «Maddi Rein» ajalehes Marahwa Näddala-Leht nr 37/1821, on eesti ajakirjanduse esimene illustratsioon. Foto: Repro

Novembrikuu Digari riiulil avaneb läbi Otto Wilhelm Masingu paari sajandi tagune elu ja eesti keele kujunemise probleemistik. Järeltulevate põlvkondade keelemeestele eeskujuks olnud eesti keelt emakeelena rääkinud Otto Wilhelm Masingu sünnist möödub tänavu 260 aastat ning Eesti rahvusraamatukogu Digari keskkonnas on saadaval valik autori teoseid. Nende hulgast leiab ka viies köites kirjad ametivend Johann Heinrich Rosenplänterile, milledes keelemees on mures õ-tähe puudumise pärast.

Köstri talu peremehe ja aadlisoost sakslanna järeltulija Otto Wilhelm Masingu panus eesti kirjakeele tekkeks oli suur. Ta rikastas keelt oskussõnadega, mida oli vaja nii seaduste tõlkeks kui kohtupidamiseks ja tõi võõrkeeltest uusi laensõnu. Usumehe haridusega Masing tõlkis eestlastele nii õiguse, arsti-, arvuteaduse kui teistelgi teemadel.

Masing on jäänud ajalukku pühendunud ühtse kirjakeele edendajana, kes püüdis eesti keele ortograafiat muuta hääldusele lähedasemaks. Aastal 1816 kirjutas ta saksakeelses ajakirjas «Ehstnische Originalblätter für Deutsche», et kirjakeel vajab uuendusi.

Keelemees pani ette, et kasutusele tuleks võtta peenendatud kaashäälikuid ja tähestikku lisada õ-täht. Keele uuendamise teemadel alustas Masing ametivend Johann Heinrich Rosenplänteriga ligikaudu 20 aastat kestnud regulaarset kirjavahetust, mis on Digaris kättesaadav kommenteeritud viieköitelises väljaandes.

Keelemehena ta tegeles pidevalt eesti kirjakeele parandamise ja täiendamisega ning nõudis selle tarvitamisele võtmist koolis ja kohtus. Digarist leiab nii tema eesti keelde tõlgitud talurahva seaduse kui 1795. aastal maarahva lastele välja antud lugemisõpiku «ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele kes tahawad luggema õppida».

Eesti keel sai peente jookide nimed ja eesti folkloor karu tantsimise loo

Masing oli ka ise silmapaistev kirjamees, kes oskas oma rikkalikku sõnavara mõjuvalt kasutada eestikeelses ilukirjanduses ning teaduslikus proosas. Sõnavara mitmekesistamisel otsis ta võimalusi võõrkeeltest. Masing oskas saksa, eesti, kreeka, itaalia, prantsuse, vene ja ladina keelt ning tema lapsepõlv möödus n-ö eesti vaimus. Sel kõigel oli oma mõju tegutsemisel keele edendaja ja tõlkijana, sest ta tundis eestlase hinge ning mõistis kultuurilist tausta, et mitte minna kaasa võõrapäraste keelereeglite ja kasutusega.

Tänu tema laiale silmaringile jõudsid eesti keelde muuhulgas ka võõrapäraste peenemate jookide nimetused. 1818. aasta «Pühhapäwa Wahheluggemistes» olid kõlanud uued inglise keelest laenatud eestikeelsed sõnad rumm (Rummi) ja punš (Puntši) ning viis aastat hiljem 1823. aasta väljaandes «Marahva Näddalaleht» said eestlased teada sõnast wiski.

Masingu luuletus Päts, mis tänasel päeval on tuntud kui lugu Vändra metsas Pärnumaal on aga tähelepanuväärne karupoegade tantsima õpetamise lugu. Veel tänaselgi päeval on see lugu nii mõnelgi eestlase keelel ja meelel. Pätsu saamisloost ja tagamaadest on kirjutatud 1930. aasta kuukirjas «Olion» ja lugu ise oma 19. sajandi alguse eheduses on kättesaadav keskkonnas Digar Eesti artiklid. Lugu ilmus «Marahwa Näddala-Leht» 1821. aasta numbris.

Otto Wilhelm Masingu teoseid ja tema kohta kirjutatud teoseid teistelt autoritelt saab uurida Digari digiriiulilt SIIT.