SINIJÄRV SOOVITAB ⟩ Üks ülikõva rännak läbi raamatu kui nähtuse ajaloo

Irene Vallejo. Foto: Santiago Basallo

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Irene Vallejo menuromaani «Lõpmatus papüürusroos».

Vähe on lahedamaid raamatuid raamatutest, mis räägivad raamatutest. Kui, siis ehk raamatud, mis räägivad raamatutest, mis räägivad raamatutest. Pean siinkohal teemana silmas raamatuid kui sellisi, mitte konkreetseid lahkamisobjekte ühes või teises kriitikakogumikus. Ehkki ka viimaste seas on ohtralt lugemisväärset. «Lõpmatus papüürusroos» on teos, mis võtab nois kategooriais täied punktid ja enam veel, kuna kõneleb ka raamatukogudest. Keskendub enamjaolt antiikajale, olles ometi laadilt täiesti tänapäevane ning põigates muudessegi ajahetkedesse nois aastatuhandeis, mil inimkond on raamatute toel üles kasvanud.

Irene Vallejo, «Lõpmatus papüürusroos». Foto: Raamat

Juba alguses meenutab autor hea sõnaga Umberto Ecot, kes olla öelnud, et raamat on nagu lusikas, ratas, haamer või käärid – kui nad kord juba leiutet, ei anna palju paremaks teha. Inimesed, kes harjunud raamatutega koos elama, saavad sellest väga hästi aru. Toosama Eco ütles e-raamatute koidikul, et ega liftide leiutamisega trepid kuhugi kadunud. Tõsi seegi.

Irene Vallejo on loonud loo, mis ei ole ei ajalooraamat ega uurimus ega mõttepäevik ega ilukirjandus, olles ometi natuke neist kõigist ja midagi veel. Siin on lausa põnevikukvaliteeti ja klassikaliste ajastute tuules ka eepilist vaibi. Kes vähegi raamatuid armastab, lugegu, see lugu meeldib teile. Kes nii väga ei armasta lugegu samuti, hakkate armastama. Ja kui ei hakka, kobige tagasi ekraanide taha pealkirju ja libauudisi lugema. Ühel hetkel saavad need otsa või tuleb kopp ette või mõlemat ja siis on teada, kuidas hakata raamatuid armastama. Noh, võiks muidugi lihtsalt raamatukokku tulla alustuseks.

Üks ülikõva rännak läbi raamatu kui nähtuse ajaloo, täis vinkse ja vonkse ja vastuolusid, õpetab korraga nii sõna austama kui sõnaga lustima. Paneb lugema ja üsna kindlalt ka edasi lugema. Üksi kirjandusnimistu raamatu lõpus on tubli seitse lehekülge pikk ja märkuslistist tuleb tublisti juurde. Audere est facere!