Vahva lugu lastest, kes ei lase millelgi ega kellelgi oma jõule ära rikkuda

Foto: Shutterstock

Kes on lugenud Sommerby sarja kahte esimest raamatut, juba teavad Marthat, Mikkelit ja Matsi. Need on linnalapsed, kes avastasid suvel vanaema juures maaelu rõõmud ning ootavad kannatamatult, millal Sommerbysse tagasi saavad. Õnneks on saabunud jõuluvaheaeg ning lapsed asuvad koos oma emaga vanaema poole teele.

Autosõit on natukene tüütu, maa on must ja porine ning jõulumeeleolu ei paista kuskilt. Lapsed hakkavad seepärast isegi pisut porisema. Lõpuks jõutakse aga vanaema Inge juurde kohale ning kui vanaema ütleb, et kohe hakkab lund sadama ja tuult tõstma, siis esiti ei taha keegi teda uskuda. Inge aga juba teab, milline on taevas siis, kui lumetorm on tulekul. Ja muidugi on tal õigus. Lastele langeb sülle nii jõululumi kui ka mitut masti seiklusi.

Kõva lumetormi tõttu kaob elekter ning mugavustega harjunud linnainimesed saavad teada, mida tähendab, kui ei ole võimalik telefoni laadida, telekat vaadata ega isegi mitte kiirkannuga vett keeta. Ühel hetkel leiab terve Sommerby küla ennast kohaliku taluniku juures lehmi lüpsmas, sest elektrilist lüpsisüsteemi ei saa ju kasutada. See on ehe näide, kuidas ekstreemsetes oludes tuleb esile kogukonna solidaarsus. Kogukonna tähtsust on aimata selles loos nii mõneski muus kohas.

Laste ja suurte seiklused Sommerbys aga lumetormi ja elektri kadumisega ei piirdu, sest juhtub veel palju. Keegi käib laudas vanaema kanade kallal ning Mikkel satub ohtlikku olukorda, kui üritab kanade kaitseks välja astuda. Mats ja Dilara arvavad, et leidsid vikerkaareaarde, aga vanaema Ingele ja tema kauaaegsele sõbrale Krischan Boysenile on sellel aardel hoopis teistsugune tähendus. Teismeline Martha seisab dilemma ees ega suuda otsustada, kas talle meeldib Hamburgis elav Albert või Sommerby naabripoiss Enes. Üks neist pommitab teda pidevalt sõnumitega ja kui ta ei vasta, siis satub paanikasse. Teine aga astub välja Tüürimehe saare kaitseks, mida ametivõimud tahavad arendajatele maha müüa ning tuleb appi ka kõige raskemal hetkel. Emal ja isal on aga Sommerby majaga oma plaan, mis ei pruugi vanaema Ingele tingimata meeldida.

Kirsten Boie, «Sommerby kogu eluks». Foto: Raamat

«Sommerby kogu eluks» on sarja kolmas raamat. Kuigi see sobib lugemiseks ka eraldiseisvana, saab palju mõnusama tunde, kui on loetud ka esimene raamat «Suvi Sommerbys» ja teine raamat «Tagasi Sommerbys», sest siis saab iga lugeja koos Martha, Mikkeli ja Matsiga tulla justkui ise ka tagasi vanaema juurde maale lihtsat elu nautima.

Igal juhul on Kirsten Boie loonud Sommerby sarjaga kauni maailma, kus aeg näib liikuvat palju aeglasemas tempos kui kusagil mujal. Vanaema juures pestakse nõusid käsitsi ja kuivatatakse viledaks kulunud rätikutega, seal ei ole korraliku mobiililevi, aga on haned ja kanad ning lähedal asuva linnakese poodi sõidetakse paadiga üle lahe. Seda, mida lapsed peavad alguses täiesti kummaliseks ja igavaks, hakkavad õige pea hindama nii nemad ise kui ka lugejad. Samas on Sommerby lood väga päevakajalised ning räägivad just tänapäeva laste rõõmudest, muredest ja mõttemaailmast. Samuti saab läbi tegelaste vestluste teada nii mõndagi loodusest, loomade heaolust ja veganitest, aga ka etniliste küsimuste ja rahaahnuse kohta. See kõik on siiski kirja pandud sellisel toonil, mis ei kipu õpetama ega targutama, vaid räägib asjadest nii nagu nad on.

«Sommerby kogu eluks» eraldi on suurepärane raamat just jõuluajaks, sest viib mõnusasse ja nostalgilisse pühademeeleollu. Vanaema Inge päevinäinud kelk ja vanad jõulukaunistused meenutavad endiseid aegu ning kui kuusk on jõululaupäeval lõpuks ehitud, pere on koos ning laual aurab jõulupraad, siis tahaks tõepoolest ise ka hubases maamajakeses jõulurahu nautida.