«Igasugune klaustrofoobia mainimine oli talus keelatud, seda tunnet tuli eirata»

Foto: Shutterstock

Ragnar Jonassoni värskelt ilmunud põneviku «Udu» tegevus toimub 1987. aastal, veidi enne jõulupühi. Islandil leiavad aset kolm kohutavat sündmust, mida esmapilgul keegi poleks seostada osanud.

Ehk poleks pidanud uurija Hulda Hermannsdóttir juba järgmise aasta veebruaris oma ametipostile Reykjavíki kriminaalpolitseis naasma. Ta peab jätkama möödunud aasta sügisel Islandil matkates kaduma läinud tüdruku juhtumi uurimist. Hulda seisukohast on tegu raske juurdlusega, kuna ta pole veel toibunud isiklikust tragöödiast, mis sai alguse tema enda teismelise tütre Dimma endassetõmbumisest ja tõi kaasa võõrandumise abikaasa Jónist. Hulda arvab, et neiu kadumise juhtumis ei tasu õnneliku lahendust loota.

Enne pühi avavad Erla ja Einar, üksildases talus elav abielupaar, ukse Leó-nimelisele mehele, kes väidab end olevat lumetormis jahiseltskonna teistest liikmetest lahku läinud. Talvine tuisk ei lase Leól lahkuda ja iga mööduva tunniga avastab Erla tema loos uusi vasturääkivusi. Kes on ta tegelikult, miks ta nende muust maailmast ära lõigatud majja tuli ja mis plaane ta haub?