:format(webp)/nginx/o/2023/11/13/15717658t1hc396.jpg)
Jason Rekulaki «Piltidesse peidetud» on õudukas-põnevik endisest narkosõltlasest, kes asub tööle lapsehoidjana. Eelmisel sügisel, kui raamat ilmus, ma selleni ei jõudnud, ning ta jäi õiget hetke ootama. Vahepeal nägin ainult kiitvaid arvustusi, nii et ootused olid kõrged, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Tänapäev, Spring Brook, New Jersey. Alates vigastusest, mis Mallory uimastisõltuvusse paiskas, on ta elu olnud paras õudusunenägu, kuid nüüd on neiu puhas, värskelt taastusravist tulnud ja valmis uuelt leheküljelt alustama. Ta kandideerib sponsori soovitusel Maxwellide perekonda lapsehoidjaks, skoorides korraga nii töö, mis talle meeldib, kui ka koha, kus elada. Mis saaks minna valesti? See armas viieaastane Teddy, keda naine hoiab, hakkab joonistama häirivaid pilte, täis vägivalda ja nii keerukad, et lapse käsi ei saanud kuidagi neid paberile panna. Toimub midagi väga kummalist ja keegi peale Mallory ei tundu seda tõsiselt võtvat. Ta pühendub asja tuumani jõudmisele.
/nginx/o/2023/11/13/15717597t1hf4b6.jpg)
Mul kipub kuidagi nii juhtuma, et väikese vahega satuvad täiesti erinevates raamatutes ette samad teemad. «Piltidesse peidetud» puudutab nimelt põgusalt Philadelphiat ja sealset uimastikriisi nagu ka Liz Moore'i romaan «Pikk ergas jõgi». Mallory traagilisest minevikust lugedes jääb üle ainult rõõmustada, kui ta elu ülesmäge läheb - tore sponsor, meeldiv töökoht, tasuta elamine kenas piirkonnas, abivalmis silmarõõm. Muidugi on asjal konks küljes ja peagi näib, et neiu on sattunud otse õudusfilmi. Viieaastane Teddy on küll armas ning klapib hoidjaga suurepäraselt, kuid millegipärast on ta ainsaks sõbraks väljamõeldud Anya, kellega laps suletud ukse taga pikki vestlusi peab, ja äkitselt hakkavad ilmuma need jubedad joonistused. Tagatipuks kuuleb Mallory, et aiamajake, kus ta elab, on kurikuulus seal kunagi toimunud veretöö tõttu. Naine ei saa enam rahulikult magada, kuuldes kribinaid-krabinaid ja tundes pidevalt, et keegi jälgib teda.
«Piltidesse peidetud» on tõesti põnev, alates kõheda õhkkonna ja minevikust välja ujuvate saladustega ning lõpetades peategelasega, kelles kahelda. Esimene mõte, kui neiu toimuva jutuks võtab, on muidugi see, et ta on tagasi uimastite küüsi langenud. Kas tegu on üldse tavalise põnevikuga või tüürib tegevus ulmekirjanduse valdustesse? Juba sissejuhatus, kus peategelane kummalises katses osaleb, annab üleloomuliku tooni. Kaldusin lugedes nii ühele kui ka teisele poole. Nii või teisiti, realistlikkusega pole süžeel mingit pistmist, kui beebipulbrit uimastile ohutu aseainena veeni süstitakse. Selliseid kohti oli teisigi, millele pikemalt mõtlema jääda ei tasu. Ootamatuid pöördeid jagus ja lugesin raamatu ühe jutiga läbi. Selle vaieldamatuks trumbiks on lugu illustreerivad Teddy joonistused, andsin puhtalt nende pärast lisatähekese.