Kaks muinasjuturaamatut, mis rokivad

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Gregor Elmi raamatut «Vaadates Larat, ehk, Muinasjutud vanaemadele» ja Juhan Voolaiu raamatut «Eesti tänapäevased muinasjutud».

Juhan Voolaid, «Eesti tänapäevased muinasjutud». Foto: Raamat

Modern lööklaule on küllap lihtsam valmistada kui häid juustuküpsiseid või tänapäevaseid muinasjutte. Nonde viimastega on ponnistatud küll ja küll, välja tulnud on vähesed. Ja nüüd murrab Juhan Voolaid pehmekaanse vihuga, mille sisu mu meelest võiks juba praegu soliidsesse köitesse raiuda ning esiriiulisse otse Kreutzwaldi kõrvale tolmuma panna. Väärikalt tolmuma, ma mõtlen.

Muinasjutud on kõikse kauakestvam kirjanduse tükk üleüldse. Hea kirjandus põhineb enamasti mõnel muinasjutul. Muinasjutud on meis sees alates ajast, mil me ise ei lugeda mõistnud, meile loeti. Kui heaste läks. Seda mutkikam on mugandada, uuendada, mängelda, parafraseerida – lugeja tunneb jampsi ärtust ära. Sest alustugede kallale minemine nõuab mitte lammutus-, vaid loomisoskust.

Voolaid kasutab olemasolevat pagasit nutikalt. Võtab vanad head motiivid, toob need usutavalt tänapäeva, tarvitab mõõdukalt nö kivirähkjat absurditaju ning toob jutud konkreetselt õnnelike lõppudega kokku. Täiuslik, võiks öelda. Ei lähe hajali, ei pane hullu rohkem kui just kulub ning mängib mängu välja. Kivirähkjusele on näpuotsaga lisatud urmasvadilikku kolkakaasaegsust, lood seonduvad omavahel nii mõne läbiva tegelase (Soome tark) kui muudegi momentide kaudu. Moodsal ajal saaks hea tahtmise korral rääkida siin romaanist. Räägime siiski muinasjuttudest – noist muinakaist räägitakse veel kaua edasi. Selline on mu kindel usk ja soovitus.

Gregor Elm, «Vaadates Larat, ehk, Muinasjutud vanaemadele». Foto: Raamat

Üldiselt ma iseoma osalusega raamatuid siin veerul ei puuduta, ent muinasjuttude teemas tahan Gregor Elmi värsistikku soovitada küll. Mis siis, et kunagi sügaval viiruseajal sai seda käsikirja toimetet ja pärast ta muude tööde käigus ilusti unustet. Seda suurem oli rõõm, kui ta nüüd kaunil kujul ilmus ning tõesti – nood tekstid rokivad endiselt. Aabitsa formaati järgiv, ent üldse mitte tingimata lasteraamat. Justnimelt muinasjutud vanaemadele. Elm on karuselt rohmaka loomuliku andega tüüp, kelle sõnavalingud nõuavad alati arusaaja inimese silumist. Et liig maha läeks ja säsi alles jääks. Usun, et sest raamatust kougivad sõnarõõmu nii suured kui väikesed. Tasub inimeste peal katsetada ja sõpradelegi kinkida. Aabits, vanaemad, muinasjutud – need on maa sool, suhkur ja pannkoogid.