Psühholoog: kuna vimm närib inimest seest, siis on targem sellele otsa vaadata

Foto: Shutterstock

Psühholoogia emeriitprofessor ja juhtimiskonsultant Mare Pork luges hiljaaegu läbi raamatu «Omadega puntras. Kuidas tunda tänulikkust ebaõiglases maailmas», mis valgustab Tasmaania Ülikooli haridusprofessori Kerry Howellsi sisevõitlusi enesevimma ületamisel tänulikkuse kaudu ja paotab teaduslikku valgust tänulikkuse ja vimma vastastoimele. Porgi sõnul on tegemist haritud kogemusnõustaja kirjutatud teosega, kus lugeja saab kaasa elada negatiivsete emotsioonide läbitöötamise keerukusele ja inimese sisemaailma vastuolulisusele.

Millest kõneleb Kerry Howellsi raamat «Omadega puntras. Kuidas tunda tänulikkust ebaõiglases maailmas?»?

Professor Kerry Howells võitleb raamatus ühiskonna kahe suure hävitajaga: hirmu ja vihaga. Need negatiivsed tunded laastavad inimesi nii ühe kaupa kui ka masside hukkumiseni. Sellele kurjusele astub Howells vastu tänulikkuse ja vimma mõtestamisega ja teeb seda kahel viisil: esitades tänulikkust kui maailmavaadet ja samal ajal ka kui psühhoterapeutilist lähenemisviisi konfliktidega toimetulekuks.

Ideoloogia tasandil võitleb autor kurjusega selles mõttes, et ta räägib piisava üldistusastmega ega võitle konkreetsete poliitiliste või terroristlike grupeeringutega. Ta ei ole ka naiivne ega arva, et tänulikkuse pakkumisega saab kogu maailmas rahu saavutada. Pigem näitab autor, et isegi ühe inimese tasandil on tänulikkusega tegelemine vaevarikas ja keerukas.

Kogu tekst on esitatud haritud kogemusnõustaja stiilis ning põnev on lugeda tema enesepaljastuste ja -avastuste episoode. Raamat näitab, kuidas autor iseendaga tuttavaks saab ning kõik tema sügavalt isiklikud läbielamised ja vaevadest läbitulekud on ka veenvad, sest tema ehmatusi, pettumusi iseendas, valu ja vaeva on ka lugejale tunda.

Mis sulle selle raamatu juures meeldis?

Kerry Howells, «Omadega puntras». Foto: Raamat

Isiklikud näited ehedatest vastuolulistest tunnetest. Kerry Howells räägib sellest, kuidas ta uuris õppejõuna oma tudengitelt, mille eest nemad tänulikud on. Kui selgus, et üliõpilased on kõige rohkem tänulikud oma vanematele, siis pani see teda halvasti tundma ja üliõpilasi kadestama, sest tema suhe enda emaga oli keeruline.

Raamatu edenedes kirjeldab Howells, kuidas läbi tänulikkuse praktiseerimise sai ta oma emaga siiski suhted korda. Aastaid hiljem tabas teda aga õnnetul kombel vöötohatis, millest toibumine oli omakorda keeruline. Lisaks selgus viimaks, et tal oli ka oma abikaasa suhtes mingi varjatud vaen. Ühesõnaga – see on äärmiselt sümpaatne, aga ka vaimukas, kuidas autor enda teekonda tänulikkuse uurimisel ja isiklikul praktiseerimisel jagab.

Mulle kindlasti meeldis see, kuidas raamat näitab negatiivsete tunnete läbitöötamise keerukust. Ta ei paku seitset kiiret sammu õnnelikuks saamisel ega imesid, vaid pigem kirjeldab raskusi.

Ehkki raamat räägib eeskätt tänulikkusest, siis minu jaoks oli mõtlemapanev ka vimma käsitlus. Kerry näitab inimese sees olevaid erinevaid vimmasid, mille olemasolust ei pruugita üldse teadlik olla. See võib olla selline varjatud viha, millele Howellsi teos aitab näpu peale panna ja kuna vimm närib inimest seest, siis on targem sellele otsa vaadata. Ta on ise selles mõttes ka hea eeskuju, et ei tee nägu, et on tubli õppejõud ja teadlane, kellel pole isiklikul tasandil ühtki muret ei viha ega vimmaga.

Raamat on eeskätt kogemuslugu või eneseabi õpik, mis selgitab Kerry Howellsi näitel seda, kuidas liikuda vihast lahkuse suunas. Raamatu võlu on autori siiras ülestunnistus, et vaatamata tugevatele teoreetilistele teadmistele ja tema enda tehtud teaduslikele uuringutele on tal tänulikkuse praktiseerimisega olnud raskusi.

Oled ka ise autor Kerry Howellsiga kohtunud. Mis mulje ta inimesena sulle jättis?

Tasane, väljapeetud, armas, püüdlik ning parajalt murelik, et kõik läheks ikka hästi. Ma õppisin temalt ühe suurpärase tehnika, mida kasutan väga tihti – enne kohtumist tuttavaga mõtlen tema headele omadustele ja sellele, mida oleme saanud koos seni teha. See on selline ennetava tänulikkuse harjutus, mis häälestab ja loob hoiaku ning annab igale kohtumisele lahedat lisaväärtust.

Oled erialalt psühholoog ja tegelenud aastakümneid juhtide nõustamise ja koolitamisega. Milliseid mõtteid noppisid raamatust juhtimise vaatest?

Üha enam räägitakse sellest, et juht on ainult siis hea juht, kui ta iseennast oma kehas hästi tunneb ja iseenda võimalikku negatiivset mõju oma ümbritsevale ohjata suudab. Kerry Howells aitab mõista vimma ja solvumist üldinimliku nähtusena. Ja kui juht suudab olla iseenda mõju suhtes teadlik, siis on ta ka parem juht. Sel teemal annab raamat palju mõtteainet ja ideid.

Raamatut lugedes tekkis minul ka selline mõte, et kas mõni konflikt või vimm on elus ka selline, mida ei pea ära lahendama? Et sulged selle peatüki lihtsalt nii, et ei tegelegi ära?

Selle küsimuse üle on teatud mõttes väga kaua vaieldud. Sigmund Freud tõestas, et kõiki negatiivseid teravaid elamusi ja traumasid võib küll psühholoogiliste kaitsemehhanismidega vähendada, aga nad jäävad inimest siiski kinni hoidma. Naatan Haamer kirjutas sellest, kuidas aeg parandab vaid korralikult ravitud hingehaavad. Paljude psühholoogide sõnul on samas nii, et kui sa mingid teemad enda jaoks läbi töötad, siis saad ühel hetkel need ka kõrvale panna ehk arhiveerida. Nad võivad sul küll meelde jääda, aga emotsionaalselt enam ei sega.

Ütleme nii – kui sa mõtled psühholoogiliste kaitsemehhanismide peale, siis inimene ratsionaliseerib mingid konfliktid enda jaoks ära ja leiab neis häid külgi. Nii võib ta ka vimma enda jaoks ära tasakaalustada. Või kui inimene proovib mingi jama põhjustest aru saada ja tal õnnestubki neid tagamaid mõista, siis ei pruugi see teema temas enam ärevust tekitada.

Kas abi on ka sellest, kui mõnda teemat lihtsalt ei lase endale naha vahele?

Psühhoanalüütilise maailmapildi austajana ütlen, et inimene ei teadvusta endale väga paljusid asju, mis ta endale n-ö naha vahele laseb. Mõelgem näiteks sellele, kui paljudel inimestel läheb tuju ootamatult halvaks ja ta ei tea absoluutselt, millest see on tulnud. Nende olukordade taga on üldjuhul need samad pooleldi läbitöötatud negatiivsed tunded, mida ta endale ei teadvusta. Tihti kaudsed mõjutajad mõjutavad meid ka rohkem, sest otsestega saab võidelda, kaudsetega on keerulisem.

Küll aga on meil inimestena üks suur boonus: kontrolli võimalused oma keeruliste tunnete üle. Ma olen kindel, et on olemas refleksiooni platseebo ehk seirejõud. Selleks tuleb vimma tundmisel võtta enda suhtes mindful state, teha paus ja mõelda, et mis on ühes või teise konfliktis sinu roll ja võimalused ehk harjutada teadvelolekut. Ära saab jätta rabelemise, ründamise, vingu ja Kerry Howellsit tsiteerides – vimma.

Viimaks – kellel soovitad Kerry Howellsi «Omadega puntras. Kuidas tunda tänulikkust ebaõiglases maailmas?» raamatut lugeda?

Raamatu võiks kätte võtta kõik, kellel on huvi inimese sisemaailma vastuolulisuse ja lõputute sisevõitluste vastu. Kõikidel, kes tahavad aru saada kuidas iseendaga kontakti leida ja mõista, miks see keeruline on, soovitan seda raamatut lugeda. Paraku on maailmas lõputu hulk inimesi, kel puudub iseenda suhtes vaatleja positsioon. Need inimesed arvavad, et nii nagu nad tunnevad või mõtlevad – nii ongi ainuvõimalik. Aga sellega ei pea leppima.