Ilmus üks tähtsaim 19. sajandi saksa komöödia, mille autor edestas ligi sajandi võrra oma aega

Copy
Georg Büchner.
Georg Büchner. Foto: Adolf Hoffmann/Wikimedia Commons

Loomingu Raamatukogus ilmus Mati Sirkeli tõlkes Georg Büchneri vihik «Leonce ja Lena. Hesseni sõnumitooja».

Georg Büchner (1813–1837) jõudis oma lühikese elu jooksul lõpetada vaid revolutsiooniteemalise draama «Dantoni surm» ja komöödia «Leonce ja Lena» ning temast jäid maha veel ka näidendi «Woyzeck» ja jutustuse «Lenz» fragmendid. Ometi on ta XIX sajandi saksa kirjanduse üks kõige silmapaistvamaid ja lavastatumaid autoreid, kes tõlkija Mati Sirkeli sõnul «edestas ligi sajandi võrra oma aega ja on täiel määral elus ning aktuaalne praegugi».

Georg Büchner, «Leonce ja Lena. Hesseni sõnumitooja».
Georg Büchner, «Leonce ja Lena. Hesseni sõnumitooja». Foto: Raamat

Raamat toob eesti lugejani viimased seni tõlkimata palad Büchneri loomingust.

Lustmäng «Leonce ja Lena» on satiiriline grotesk Popo kääbuskuningriigi igavlevast printsist, kes peab isa lõbustuseks abielluma Pipi kuningriigi printsessiga. Prints põgeneb saatjaga piiri taha, aga nagu Büchneri puhul ikka, hakkavad olud mängima üle tegelaste peade ning joviaalse sõnamängu saatel sõlmuvad ka saatused. 

Näidendit saadab mässukiri «Hesseni sõnumitooja», kus Büchner seab vastamisi külma aruande, milleks Hesseni valitsejad lihtrahvalt kogutavat maksu kasutavad, ja kirgliku kihutuskõne killustunud Saksamaa pisiriikide õukondade vastu.

Loe katkendit satiirilisest groteskist «Leonce ja Lena», mida peetakse üheks tähtsaimaks 19. sajandi saksa komöödiaks!

***

Tuleb riigikogu. Leonce jääb põrandale istuma. Valerio.

PRESIDENT: Teie kõrgus annab andeks…

LEONCE: Nagu iseendale! Nagu iseendale! Ma andestan endale selle heatahtlikkuse, et teid ära kuulan. Mu härrad, kas te ei tahaks istet võtta? – Mis näo need inimesed küll teevad, kui kuulevad sõna «iste»! Istuge aga maha ja ärge häbenege! On see ju viimane paik, mille te kord saate, aga see ei too enam kellelegi midagi sisse – peale hauakaevaja.

PRESIDENT (kohmetult sõrmi nipsutades): Kas teie kõrgus suvatseks…

LEONCE: Aga ärge nipsutage nõnda sõrmedega, kui te ei taha mind mõrtsukaks teha!

PRESIDENT (aina kõvemini nipsutades): Kas teie armulisus ei tahaks…

LEONCE: Jumal küll, pistke ometi käed tasku või istuge nende peale. Te olete täiesti endast väljas. Koguge end!

VALERIO: Lapsi ei tohi kakimise pealt katkestada, muidu jääb neil kõht kinni.

LEONCE: Kuulge, mees, võtke end kokku! Mõelge oma perekonnale ja riigile! Te riskeerite halvatusega, kui kõnevõime tagasi saate.

PRESIDENT (tõmbab taskust paberi): Teie kõrguse lahkel loal…

LEONCE: Mis? Te oskate juba lugeda? Noh, las tulla…

PRESIDENT: Tema kuninglik majesteet laseb teie kõrgusele teada anda, et homme tuleb olla valmis teie kõrguse pruudi, Pipi kõrgesti­sündinud printsessi Lena oodatavaks saabumiseks.

LEONCE: Kui mu pruut mind ootab, siis teen tema tahtmist mööda ja lasen tal mind oodata. Ma nägin teda eile öösel unes ja tal oli nii suur silmapaar, et minu Rosetta tantsukingad oleksid sobinud kulmudeks nende kohale, ja palgetel polnud tal lohukesi, vaid paar äravoolukanalit naeru jaoks. Ma usun unenägudesse. Kas teiegi näete mõnikord und, härra president? On teilgi aimdusi?

VALERIO: Mõistagi. Ikka ööl vastu päeva, kui praad läheb kõrbema, kohikukk kärvab maha või tema kuninglik majesteet saab kõhuvalu.

LEONCE: Muuseas, kas teil polnud veel midagi muud keele peal? Laske aga kõigel tulla.

PRESIDENT: Laulatuse päeval on kõrgeim tahe seda meelt, et anda oma kõigekõrgemad tahteavaldused teie kõrguse kätesse.

LEONCE: Öelge sellele kõrgeimale tahtele, et ma teen kõike, välja arvatud seda, mille jätan tegemata, aga seda pole sugugi nii palju, kui oleks siis, kui seda oleks poole rohkem. – Härrased, te vabandate, et ma teid ei saada, mul on parasjagu kirg istuda, kuid mu arm on nii suur, et vaevu suudan seda jalgadega mõõta. (Ajab jalad laiali.) Härra president, võtke ometi mõõtu, et seda mulle hiljem meelde tuletada. Valerio, saada härraseid!

VALERIO: Kas Paani flöödil või? Kas pean härradele kellad kaela riputama? Ja neid ajama, nagu käiksid nad neljal jalal?

LEONCE: Kuule, mees, sa pole muud kui üks kehv sõnamäng. Sul pole ei isa ega ema, vaid sind on sigitanud neli vokaali.

VALERIO: Ja teie, prints, olete raamat ilma tähtedeta, kus pole muud kui mõttekriipsud. –

Tagasi üles