Kadripäevamaskeraad, kus saksad surevad
Elo Seliranna «Tormi märgid» jutustab kadripäeva maskeraadiks mõisa kogunenud inimeste saladustest ja talutüdrukust, kes lahendab mõrvamüsteeriumit. Romaan püüdis mu tähelepanu eelkõige sellega, et tagakaas võrdleb peategelase teekonda mu lemmiku, kääbiku omaga, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
November, 19. sajandi keskpaik, Eestimaa kubermang. Von Tuve mõisarahvas otsustab sõbrad-tuttavad külla kutsuda ja korraldada kadripäeval karneval, kus saksad end talupoegadeks maskeerivad. Ettevalmistused on uhked, kuid lõbusalt alanud õhtu teeb peagi kannapöörde. Väljas möllab maru, jõgi lõikab mõisa muust maailmast ära ning tagatipuks on seltskonnas mõrtsukas. Hommikuks koguneb laipu veelgi. Mõisa appi palgatud Ann Meister, 17-aastane talutüdruk tundub olevat ainus, kel on piisavalt nutti, et olukord lahti harutada.
/nginx/o/2021/12/13/14258742t1h4776.jpg)
Üks tähtsusetu eesti mõis on just see koht, kuhu peitu pugeda, kui sul midagi varjata on. Peolaua taha koguneb 14 inimest, kellele lisaks toimetab lehtedel mõisa tööliskaader. Kamba peale kokku jagub saladusi uhkesti. Esimene peatükk on 50 lehekülge pikk ning annab endast parima, et kõiki tegelasi tutvustada. Väga ägedalt mõjusid teksti kõrval olevad siluetid koos lühitutvustustega, mille juurde hiljem tagasi tulin, sest tükk tegu oli meeles pidada, kes on kes. Lisaks pakub «Tormi märgid» maiuspala neile, kes armastavad kaardil näpuga järge ajada. Välja on toodud nii mõisavalduste kui ka härrastemaja plaanid.
«Kääbikust» oli kahjuks asi kaugel. Mu lemmikraamatu hubastest seiklustest pole novembrikuisel Eestimaal haisugi. Ainsa sarnasusena oskan välja tuua, et peategelane kistakse kodusest mugavustsoonist otse sündmuste keerisesse. Esimene pool romaanist pajatab ettevalmistustest, millega umbes nädalake enne kadripäeva pihta hakatakse. Kusjuures Ann, kelle ülesanne on kostüümid meisterdada, ei jätnud endast kohe meganutikat muljet. Kahtlemata on mõisas midagi kahtlast teoksil, kuna talutüdruk koperdab ühest kummalisest vahejuhtumist järgmisse, kuid kõik on marusegane. Esimene takistus on tegelaste rohkus. Teiseks tuleb harjuda raamatu kirjakeele ning sõnavaraga, mis täidab eesmärki viia ajaloolisse keskkonda, aga ei aita eriti kaasa toimuva selgitamisel.
Kui viimaks karnevalini jõutakse, läheb märksa põnevamaks, aga toimuvast ei saanud ma endiselt ööd ega mütsi aru. «Tormi märgid» on üks neist krimkadest, kus ise lahenduseni ei jõuagi, sest lihtsalt nii palju leiab korraga aset. Lõpus tuuakse tegelased kokku, et Ann Meister saaks poirot'likult saladused päevavalgele tuua. Kõigi nende paljastuste peale tahtsin hüüda: «Braavo!» ja käsi kokku lüüa.
Üks väike tore kokkusattumus juhtus lugemise ajal ka. Vahetult enne seda, kui jõudsin loos kohani, kus mõisakokk hakkab sufleed küpsetama, oli selle keerulise magustoidu valmistamine Masterchef Eesti uue hooaja ülesandeks, nii et teadsin täpselt, mis katsumus kokal mõtteis mõlgub.