Sinijärv soovitab: vististi seni parim Jan Kausi raamat

Jan Kaus. Foto: Eero Vabamägi

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Jan Kausi uut raamatut «Imelik peegel. Muinaslugu füüsikas».

Imelik peegel jah. Raamat kargab peeglina lahti ja jääbki kummaliseks telgiks laual – kuni lugemiseni. Hiljem ei raatsi teda teiste sõprade sekka riiulisse suruda. Nagu mõni postmodernistlik talveaed turritab keset lauda. See moodsate köitekujunduste kolb on – teosed tekivad nagu majad või koduloomad, päris hästi nondega hakkama ei saa. Metsikut elukat kodustada on inimehe alalõpmata tahe olnud, ju taltsutame ka imelikud peeglid.

Jan Kaus, «Imelik peegel. Muinaslugu füüsikas». Foto: Raamat

Vormi vigur võib olla selge suunamine sisule. Et kui hea lugeja niikuinii süveneda ei viitsi, siis esimese elamuse saab juba raamatu kantseldamisest kätte. Tekst on teadagi õpetus-iva ja klantskaas vaid koorukene. Tore, et kooruke valmistab ette ivani jõudmist. Kujundajat Anna Kaarmat tahaks korraga kiita ja kriitida, ent Jani magneetilise muinaslooni jõudmiseks on ta vaieldamatult võluva värava loonud.

Värava taga on ristirästi sõnaränd läinud, minevaste-tulevaste ilmade vahel ning seda olevase ilma ühendusel/lahendusel. Lähtudes loost, saavad olla algus ja keskpaik ja ots. Lähtudes loo lahtivõtmise viisidest, millega reaalteadused tegelevad, on kõik ja kogu aeg ja siin ja samas. Kunagi kirjutin, et reaalia ehk teadus uurib Jumala loodut ja humanitaaria ehk lugulus uurib inimeste loodut. Jan Kaus loob väga põneva sümbioosi, ei teagi kohe, kas ja kust otsast seda kunagi lahkama hakkama peaks. Jäägu see looloolastele. Lugegem esialgu ise. Muinasloo, tänapäeva ja täiesti teistmoodi teaduslise vaatenurga toomine nauditavasse eestikeelsesse ilukirjandusse on härrasmehelik viis postmodernismi nõksud parimal võimalikul moel omakasupüüdlikult ärr tarvitada, samas postmodernismi kui sellise elegantse lohakusega üle loomelaeva parda heites.

Kaus on kindlasti füsikaalne looja, suurepärase füüsikalise kuulmisega, füsitseerib täiel rinnal ning füüsekante koma muid kante kaasates pakub meile jätkuvalt vaimurõõmu. Vanadesse lugudesse sukeldumine annab vunki niikuinii. Ohtlik maailm, ent seda säravam vau-efekt, kui autor tost magusast mülkast välja lupsatab, väärikas/väärtuslik varandus hambus.

Mingil arusaamatul põhjusel tekkis mul käesolnud – vististi Jan Kausi seni parimat – raamatut lugedes kange tahtmine Sven Grünbergi muusikat kuulata. Lähen ja kuulan – kõik läheb kas veel märksa meeldivamalt segasemaks või saab ehk hirmutavalt selgeks.