Faktid suurmehe müüti ei murenda

B.B. King. Capital Jazz, Knebworth, 1982. Foto: Brian O Connor/IMAGO/Images of Jazz/Heritage Images/Scanpix

Bluusikuningas B.B. Kingi mahukas elulugu on polüfooniline teos, mis annab esmalt detailse ülevaate 20. sajandi USA ajaloost ja sotsiaalpoliitilisest lainetest.

See algab sügavalt rassistlike Jim Crow’ seaduste ajajärgul, kirjeldab Teist maailmasõda ning mustade ameeriklaste panust sõjapingutusse, kodanikuõiguste liikumist kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel ning kaalukaid muutusi, mis tipnesid Barack Obama saamisega USA presidendiks 2009. aastal. Sealjuures oli Obama juba viies Ameerika president, kellega Bluusikuningas elu jooksul kohtus.

Lisaks ajalooülevaatele on see ka lugemik populaarse muusika ja muusikatehnoloogiate arengutest. King armastas ja ostis muusikat pea maaniliselt kokku kõikidel kandjatel, mida 20. sajand ja 21. sajandi algus igal uuel kümnendil melomaanidele pakkusid. Olgu šellakplaadid või vinüülid, lintmakid või kassetikad, CD-d või mp3-d, B.B. võttis iga uue meediumi julgelt omaks ning tegi oma vaestele teenritele ülesandeks varandust mööda Ameerikat kontserttuuridel kaasas tarida. Sai ju entsüklopeedilise muusikamäluga Kingi karjäär alguse Memphise mustade raadiost WDIA, kus unistuste positsiooniks oli raadio-DJ töökoht, kes võis kuulata ja mängida muusikat tervest maailmast, läbi terve ajaloo. Kingi muusika-armastuse elavaks mälestuseks on tänini töötav veebiraadio B.B. King’s Bluesville.

Bluusist ja lugudest selle ümber

Ennekõike on see aga raamat bluusist ning ühestainsast töökast ja nutikast mehest, kes elas pea üheksakümne aastaseks, mis teeb temast võrreldamatult sobiva fookuse, mille kaudu rääkida ära paljud üksteisega lahutamatult seotud ja olulised lood.

Daniel de Visé, «Bluusikuningas B.B. King». Foto: Raamat

Bluusimuusiku tunnete tagamaade mõistmiseks peab huviline aga veidikene vaeva nägema ja kasutama kujutlusvõimet, sest materjal on korralikult läbi töötatud, fiktsionaliseeritud, kuulu- ja muinasjuttudest läbi imbunud, pealegi ei oska need karmid tegelased tihtipeale kõneledes emotsioneerida, ja milleks, kui kõik on laulus juba öeldud. Töö iseloomu tõttu peavad nad oma tundeid alatasa interpreteerima ja ümber mõtestama muusikas, leidma ühisosasid ja sarnasusi bluusiookeanis hulpivate ja juba tuhandeid varem trööstinud sõnade ja viisidega. Seetõttu võib juhtuda, et muusiku enesekuvand muutub pikapeale segaseks, ilukirjanduslikuks, mütoloogiliseks. Sellest ei oleks ju iseenesest lugugi, sest nagu ütleb vana bluusitarkus – tõel ei tohi lasta head lugu rikkuda –, köitev ja meelelahutuslik lugu võib bluusiparadigmas korda saata palju olulisemaid asju kui piinlikult tõene ja täpne info.

Põnevad narratiivid, hoitud saladused

Miks ja kuidas ühe bluusimuusiku enesekuvandi loomine on toimunud, millised on selle all toimivad makro- ja mikrotasandi mõjutajad, globaalpoliitika, majanduslikud hoovused, perekondlikud tegurid ja juhuslikud kokkusattumused, traditsioonid ja väärtused, on see põnev info, millel on püsiv väärtus nii tänapäeval kui ka tulevikus. Suured narratiivid sünnivad koos suurte jutustajatega ning B.B. Kingist suuremat bluusimeest on ajaloost keeruline leida. Sellest, milliseks kujunes Mississippis 1925. aastal sündinud ja 2015. aastal surnud Riley B. Kingi elu lugu ning kuidas ta seda ise esitas, on tasakaalustatud, ausa ja sümpaatse panoraamülevaate koostanud ajakirjanik Daniel de Visé.

Kingi elu fiktsionaliseeritud peatükkide hulka kuulub näiteks lugu sellest, kuidas ta vaid neljateistkümneaastasena, pärast nii ema kui vanaema surma üksinda maarentnikuhütti elama jäi; lugu sellest, kuidas ta eostas neliteist last, kellest ükski tõtt-öelda tema bioloogiline laps ei olnud; lugu sellest, kuidas ta oli koolis kehv õpilane, mitte lahtise peaga ja uudishimulik rüblik, nagu mäletavad kaasaegsed. B.B. Kingi biograafiat on üritanud kirja panna paljud, 1996. aastal ilmunud raamatus «Blues All Around Me» ütleb B.B. aga biograafile David Ritzile otsesõnu: «Ma olen kõikjal maailmas tutvunud meeldivate inimestega, kuid mind tunnevad neist vähesed, kui üldse keegi. Ja sinna alla käib ka mu oma perekond. Mitte et nad seda ei tahaks – see on sellepärast, et ma hoian oma tundeid vaid enesele.» («Bluusikuningas» lk 429).

Ainult üks bluusikuningas

Olles veetnud B.B. Kingi mälestusega koos nüüdseks pea kaks aastat, nii tõlkides kui tema muusikasse süvenedes, on mulle temast jäänud mulje kui väga õrnast inimesest, kes ehitas endale elu jooksul ümber paksu kaitsekihi, mis koosnes liiderdamisest ja hasartmängusõltuvusest, teinekord pillavast elustiilist ja bravuuritsemisest, kuid sisimas tundis ta end surmatunnini alaväärse ja ebakindlana. Sest ta kogeles lapsena tugevasti, sest tal polnud formaalselt isegi keskharidust, sest tema kaks abielu purunesid liigse töötamise tagajärjel, sest teda pole tänini nimetatud ajakirja Rolling Stone maailma parimaks kitarristiks. Sest ta oli must mees maailmas, mida tema eluajal hakkasid valitsema valged kitarriheerosed nagu Eric Clapton, kes õppisid trikke tema enese käest.

Vaatamata sellele, et B.B. ei jõudnud kunagi pjedestaalil kõrgeimale, kuldsele positsioonile, ei andnud ta mitte kunagi alla, vaid rühkis ikka julgelt edasi, samamoodi nagu ta noorukina Mississippi puuviljapõldudel peerukotist muula taga maad kündis, ning vallutas igal uuel kümnendil üha uusi loomingulisi tippe. Sellepärast kummardavadki kõik järgnevate põlvkondade bluusimuusikud üle maailma täna ainult ühe kuninga ees.