Uuel aastal saab lugeda elust, surmast ja armastusest

«Loomingu Raamatukogu kuldsari» 2024. Foto: Loomingu Raamatukogu

Loomingu Raamatukogu kuldsari toob taas lugejate ette palavalt armastatud teosed aastakümnete jooksul ilmunud raamatutest. 2024. aasta valikus esitatakse ajatuid küsimusi elu ja surma olemusest, teatrist ja armastusest, suurtest linnadest ja väikestest küladest ning mõtteterakesi selle kõige sidumiseks.

ELUST JA TEATRIST

Kuldne aasta algab jaanuaris koos Mati Undi 80. sünniaastapäeva tähistamisega. Lugejaid rõõmustavad ühtede kaante vahel kaks teost: «Via Regia» ja «Elu võimalikkusest kosmoses». Uustrükile on saatesõna kirjutanud Tiit Hennoste. «Via regia» tekitas omal ajal ilmudes küllalt palju kõmu. See on lugu elust ja teatrist, jättes lahtiseks võimaluse: kas see on üks ja seesama? Minajutustaja Heinrich Holla räägib loo oma sõbra Illimar Kooneni saatusest, kes ei rahuldunud vähemaga kui Suurte Ideede tagaajamisega ning oli veendunud, et «teatrielu on tegelikult reaalne elu» ja «laval ei tehta kunsti, vaid elatakse». Kahe sõbra põimunud elulugude kaudu avaneb lugejale vaade alevis kasvamisest, linna elama asumisest, õpi- ja kohanemisraskustest ning elamise rõõmust ja valust, kõike seda saatmas Teatri hele täht.

«Elu võimalikkusest kosmoses» kuulub Mati Undi varase loomingu hulka, ent selles teoses võib märgata autorile hiljem nii iseloomulikuks saanud elemente, nagu võõristus ja argimütoloogiad. Teemadeks armastuseotsing, oskamatus elada ning küsimused selle kõige olulisusest universumi skaalal.

NAUDINGUISSE KADUMISEST

Sõpruse- ja armastusekuu jätkub kuldsarjas ka märtsis koos Anaïs Nin’i romaaniga «Spioon armastuse majas». Tegevustik jälgib Sabinat, naist, kes armastust taga otsides end naudingutesse kaotab. Justkui näitleja vahetab naine rolle vastavalt sellele, kellega parasjagu aega veedab, kadestades seejuures kergust, millega päris näitlejad igal õhtul oma lava-mina maha jätavad ja tavaellu naasevad. Sabina peab iga rolli osaks endast ning nendib ühel varahommikul, et saab esimest korda aru Duchamp’i maalist «Trepist alla tulev akt», kus trepist alla kõnnivad ühe ja sama naise kaheksa või kümme kontuuri nagu naise isiksuse mitu paljastust, mis on osavalt mitmeks kihiks jagatud. 1954. aastal ilmudes äratas lugu tähelepanu kangelanna tõttu, kellel võib näha varem meestegelastele iseloomulikuks peetud jooni: ta otsib aktiivselt armusuhteid, kuid hülgab need kergekäeliselt. Kõike seda saadab hirm end liigselt siduda ning samas kõigele vasturääkiv turvatunde otsing. Nin’i romaani uustrükki saadab tõlkija Anne Lange saatesõna.

OTSINGUIST ELUS JA TEATRIS

Eestlaste seas armastatud Rainer Maria Rilke teos «Kirjad noorele luuletajale» saab maikuus täiendust varem ilmumata «Kirjadega noorele naisele». Mõlemad raamatud on tõlkinud Tiiu Relve. «Kirjad noorele luuletajale» sisaldab kümmet kirja, milles kogenud poeet annab nõu noorele kirjutajale, kes ei ole veel selgeks saanud, millist teed elus käia – ohvritseri või luuletaja oma. Rilke soovitused jäävad ettevaatlikuks, ta ei soovi algaja kirjutaja indu lämmatada, aga seda ka mitte liigselt õhutada. Seetõttui leiab siit kirjadest tõesti soovitusi sõnade seadmiseks, aga enim annavad need aimu Rilke ainulaadsest maailmatunnetusest.

«Kirjad noorele naisele» sisaldab Rilke kirju klaveriõpetajale ning hilisemale proosaautorile Lisa Heidele, kes raskel eluperioodil leidis lohutust luulekogust «Buch der Bilder» ning otsustas autorile tänukirja saata. Ootamatult sai ta Rilkelt kiire ja põhjaliku vastuse ning see viis nende viis aastat kestnud kirjavahetuseni.

Keset suve ilmub Mihhail Bulgakovi lõpetamata jäänud teos «Kadunukese märkmed. Teatriromaan». Raamat on ainest ammutanud autori enda elust – temagi oli kiindunud teatrisse, kirjutas ja lavastas näitemänge, mis teinekord tähendas lõputut kadalippu, mis tuli läbida näidendi lavale toomisel. Samas ärgu lasku lugeja end petta, nagu on omaaegset vastukaja vahendades välja toonud tõlkija Vidrik Kivilo: «Selles jutustuses ei ole fakte, mis üldse tegelikkusele ei vasta, ja ei ole ka fakte, mis kopeerivad tegelikkust.» Uustrükile on saatesõna kirjutanud Irina Belobrovtseva.

OLNUD AJAST JA JAAPANI VAIMUST

Kui päevad taas pimedamaks jäävad, on õige aeg sukelduda Juan Rulfo kummituslikku romaani «Pedro Páramo», mille on tõlkinud Tatjana Hallap. Loo nimitegelane Juan annab emale surivoodil lubaduse üles otsida oma isa Pedro Páramo. Seeläbi satub ta Comalasse – külla, mis varem kees elust, ent on nüüdseks välja surnud, ning pole lõpuni selge, kas selle üle valitsevad vähesed alles jäänud elanikud või seal oma elu veetnud inimeste hinged. Nende lugude kaudu avaneb Juanile pilt olnud ajast ning tema isa rollist piirkonna käekäigus. Rulfo olulisest saab lugeda Ruth Sepa järelsõnast.

Aastalõpu mõtisklused aitab kokku võtta buda munk Kenkō, kelle «Jõudeaja võrsed» sisaldab mõtteteri, mis avavad lugejale tee jaapani vaimu juurde. Lühikeste mõtiskluste teemad on mitmekesised ja seal leidub kirjutisi teoreetilistest arutlustest kuni sündsusetute anekdootideni. Kenkō seisis väljaspool poliitilisi liine, ent oma kirjutistega kaitses ta õukondlikku peensust ning kritiseeris rumalust enda ümber. Uustrükk rõõmustab lugejaid uute tekstide ning tõlkija järelsõnaga.

Artikkel ilmus esmalt ajalehes Raamat.